Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.

Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.

Harilik maarjalepp on üks väheseid taimi, mis on suuresti tuntud oma seemnete poolest. Pärast pikemat looduretke on paljud meist pidanud oma püksisäärtelt noppima sinna takerdunud maarjalepa haakekarvadega seemneid. Taim ise on oma pika kollase õisikuga siiski samuti väga kaunis.

Maarjalepp kasvab sageli inimeste ja mets- ning kariloomade radade ääres ja muudes tallatavates kohtades. Seda kahel olulisel põhjusel. Esiteks idanevad maarjalepa seemned häiritud mullas paremini. Teiseks aga seetõttu, et käidavates kohtades on alati rohkem ka loomade karvade ja inimeste pükste küljest maha pudenenud maarjalepa seemneid.

Harilik maarjalepp on kaunis lill ka vaasis. Igaks juhuks peaks tema korjamisel siiski ettevaatlik olema. Nimelt kasvab Eesti looduses lisaks harilikule veel ka karvane maarjalepp. Kahe liigi eristamine on keeruline, kuid karvane maarjalepp on II kaitsekategooria kaitsealune liik ja selle noppimine on keelatud.

Ja veel. Mis pistmist on maarjalepal puudest leppadega, ei tea vist keegi.

Harilik kastehein on üks viiest meie kodumaisest kasteheina liigist. Kõik kasteheinad on õrna, vahel ka pea nähtamatu õisikuga graatsilised kõrrelised. Harilik kastehein on vaesemate muldade taim ja levib lisaks seemnetele edukalt ka mööda maad roomavate võsunditega. Enamasti leiab teda kuivematelt niitudelt, kus suuremakasvulised kõrrelised kasvada ei taha. Kastehein on jõudnud ka laulusõnadesse. Teate ju: “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…”. Rinnust saadik võib kõrguda küll vaid suur kastehein, teised kasteheinad, nende seas harilik kastehein, kasvavad pigem põlvini.

Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline, kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järele vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.

Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.

Lõhnav maarjahein on piduliku nimetusega taim. Välimuse poolest on tegemist küllalt tagasihoidliku kõrrelisega, kuid tema nimes peituv viide lõhnale täiesti tõele vastav. Nimelt on terve taim tugevalt aromaatne, eriti tugevalt lõhnavad aga kõrte alaosad. Lõhna võrreldakse kirjanduses sageli kumariini lõhnaga. Mnjah. Tegelikult teavad ju üsna vähesed, mis see kumariin on ja nii võime seda lõhna vabalt kirjeldada ka kui lihtsalt maarjaheina lõhna. Üks maarjaheinaga seotud müüt tuleb aga kindlasti ümber lükata. On levinud arvamus, et just maarjahein on see, mis annab värskele heinale tema lõhna. Tegelikult on lõhnavaid taimi palju ja hein lõhnab ka siis hästi kui seal maarjaheina ei leidu. Kui aga heinas on ka maarjaheina, lõhnab hein tõepoolest eriliselt magusalt. Et söö või ise.

Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülase liikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.

Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.

Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.

Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.

Harilik kurekell on imekaunis lill, mida paljud tunnevad ilmselt rohkem ilutaime kui loodusliku niidulillena. Kurekell on tõepoolest suurepärane lähtekoht kaunite sortide aretamiseks, kuid ka looduslik vorm on meie tingimustes isegi nagu natuke uskumatult kaunis. Lisaks lillale vormile leidub looduses ka valgete ja roosade õitega vorme. Et taim võib metsistuda ka koduaedadest, võib vanemate aedade lähedusest leida veel märksa mitmekesisema õievärvide valiku. Ka meie seemnetest võib tärgata valgete õitega taimi.

Kurekella nimi on kahjuks taas natuke eksitav, sest viitab, et tegemist võiks olla kellukaga. Ka meie valikus leidub lisaks kurekellale veel kurekellukas. Sugulased need liigid aga ei ole. Mõnevõrra üllatavalt paigutavad taimesüstemaatikud kurekella tulikaliste sugukonda, kust me oleme harjunud leidma märksa maisema välimusega taimi.

Roosa merikann on, nagu nimigi viitab, roosade õitega ja sageli leitav rannikualadelt. Päris reegel see siiski ei ole ja taime võib leida ka rannikust kaugemal. Mitte siiski väga kaugelt, sest liigi levik Eestis piirdub peaasjalikult vaid Harjumaaga. Mujalt on taim teada vaid üksikutest kohtadest. Väga tavaline ei ole ta siiski ka Harjumaal ja on seetõttu Eestis kaitstud III kaitsekategooriaga. Sobilikes kasvukohtades, milleks on enamasti liivased toitainetevaesed niidualad, võib merikann olla siiski väga arvukas.

Merikannide põhiline õitseaeg on juulis, kuid vähemalt meie seemnekasvatuses on tegemist ilmselt kõige pikema õitseajaga taimeliigiga, mille õisi võib üsna stabiilselt leida juuni lõpust kuni külmadeni oktoobri lõpus. Väljaspool õitseaega merikann eriti silma ei torka. Kõik tema lehed on juurmised ja omapäraselt lihakad. Õitseajal ei saa merikanni aga kuidagi ignoreerida. Tegemist on väga kauni taimega ja ilmselt ka seetõttu võib teda leida nii looduslikus vormis kui erinevate aretatud sortidena ka aianduspoodide püsilillevalikust.

Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja sama peenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurematele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubjarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis, kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb päris madaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-varjulille juuri nii, nagu sugulase värvmadara juurigi punase värvaine saamiseks. Sellest ka taime nimi.

Keskmine värihein on üks meie kaunimaid niidukõrrelisi. Värihein on ta kahtlemata seetõttu, et tema pähikud (õied) on küllalt suured, kuid kinnituvad sedavõrd peenikestele raagudele, et väiksemgi tuul paneb need kaunilt liikuma ja värisema. Miks on meie ainus looduslik väriheinaliik just keskmine, mitte aga näiteks harilik, ei tea. Selge on aga, et liigi emakeelne nimi on tuletatud tema ladinakeelsest nimest (media – keskmine). Otse eksitav ta ju ei ole, sest samas perekonnas leidub nii suur kui väike värihein. Kumbki neist meil aga looduslikult ei kasva.

Nimi nimeks, aga värihein on tõeliselt kaunis kõrreline ja üsna hea heas seisus niitude indikaator. Kus kasvavad väriheinad, kasvavad ka mitmed teised olulised niidutaimed. Värihein sobib koos teiste niidutaimedega kenasti kimpu ja vaasi, erakordselt kaunid on aga väriheinte ja teiste niidulilledega punutud pärjad punaspõsksete neiude peas jaaniööl.

Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.

Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahva seas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamates metsades. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!

Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda aitab teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigtiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.

Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.

Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.

Köömneid teavad maitsetaimena kõik. Looduses kasvab aga samanimeline putk, mille seemneid me köömnetena tunnemegi. Köömne taim on väikesekasvuline kaheaastase elutsükliga putk, mis ei torka üksiktaimena sageli väga silmagi. Veelgi vähem torkavad silma tema esimese kasvuaasta lehekodarikud, mis meenutavad veidi porgandi lehti. Õisikuvarre kasvatab taim alles teisel aastal, väikesed valged õied sarikjates õisikutes asenduvad peagi pruunikate seemnetega, mis algajale taimehuvilisele on äravahetamiseni sarnased mets-harakputke omadega. Võta seemned ja maitse. Kui maitsevad hästi, on tegemist ehtsate köömnetega! Köömned kasvavad kuivematel niitudel, sageli aga ka teeäärtes jm häiritud kasvukohtades.

Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega, ta tõenäoliselt vähendab vilja saagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?

Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.

Põldjumikas on lähisuguluses nii arujumika kui rukkilillega. Enamasti on põldjumikas aga oma sugulastest oluliselt pikem ning alati sügavalt lõhestunud lehtedega. Lehti on tal aga korraga väga erinevaid, ning ei maksa imestada kui mõned neist on siiski päris tervete servadega. Põldjumika õite värvus on sarnane arujumika õitega, kuid õied ja pungad on oluliselt suuremad. Ehkki nimi viitab põldudele, ei kasva põldjumikas kõrvuti oma sugulase rukkilillega, vaid pigem oma teise sugulase arujumikaga. Põldjumikas on pesueht niidutaim, eelistades pigem kuivemaid niite. Kui näed oma niidul kasvamas põldjumikat, kuid kibeled juba juuni lõpus heina tegema, jäta mõned taimed kasvama. Põldjumikas ei kipu arujumika kombel ädalas enam väga õitsema. Niitmist talub ta aga sellegipoolest hästi.

Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.

Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.

Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning tema levik, nagu paljude teistegi põliste põllulillede oma, on viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohutatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanduse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.

Sugapea on kena niidukõrreline. Ilmselt ei ole paljud teda siiski tähele pannud. Esiteks seetõttu, et kõrrelisi pannaksegi vähem tähele. Teiseks aga seetõttu, et ta ei ole meie niitudel just kõige tavalisem kõrreline. Kummalisel kombel leidub sugapead peaasjalikult kahes Eestimaa piirkonnas: Lõuna-Eestis ja Saaremaal. Mujalt võib liiki leida väga harva ja seetõttu on ta paljudele päris tundmatu. Kus sugapeale meeldib, seal on ta aga võrdlemisi tavaline.

Sugapea eristamine teistest kõrrelistest on tegelikult üsna lihtne. Nimelt on tema tihe õisik iseloomulikult ebasümmeetriline. Sellel võib selgelt eristada justkui selja- ja kõhupoolt.

Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.

Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.

Siledat tondipead on meie looduses näinud vähesed. Seda seetõttu, et tegemist on küllalt haruldase taimeliigiga, mis arvatud ka II kaitsekategooriaga kaitstud liikide hulka. Kes tondipead aga looduses näinud on, ei unusta seda ilmselt kunagi. Midagi natuke ebaloogilist on selles taimes. Teda leides tekib tahtmatult kahtlus, kas tegemist on äkki mõnest lillepeenrast plehku pannud tulnuktaimega. Tõsi, erinevaid tondipealiike kasvatatakse tõepoolest ka lillepeenras, muuhulgas ka siledat tondipead. Meie looduses on ta aga kenasti omal kohal kasvades kuivadel niitudel ja kohati ka hõredates metsades. Levinum on ta Loode-Eestis, aga üksikuid kasvukohti leidub ka mujal.

Suvine õiteilu on tavapärane aeg taimede iludusvõistluste korraldamiseks. Erakordselt värvikirevad on aga sileda tondipea lehed sügisel. Väiksusele vaatamata võivad vabalt mõõtu võtta haabade ja vahtratega.

Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajast. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi, mida noppida, ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.

Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.

Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.

Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.

Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).

Verev kurereha on üks meie paljudest kodumaistest kurereha liikidest. Enamus kurerehasid on punaste õitega ja seetõttu võiks liigi nime pidada pigem eksitavaks. Kui aga juhtute nägema vereva kurereha verevpunaseks värvunud lehtedega puhmaid sügisesel niidul, saate liiginime sügavusest tõeliselt aru. Verev kurereha on peaasjalikult kuivade lubjarikaste niitude taim ja lõunapoolsem osa Eestist seda taime ei tunne.

Vereval kurerehal on suured punased õied, mis avanevad järgemööda ja enamasti õitseb üks puhmas pikalt, kuid õisi selles ei ole korraga siiski kuigi palju. Seetõttu on ka tema seemnete valmimine väga ebaühtlane. Kurerehade seemned kinnituvad taimele väikeste vedrudega ja valminud seemnetega taim ei oota seemnekorjajaid, vaid viskab seemned valju praksatusega neljakaupa nelja tuule poole. Seetõttu jääme ka meie ilmselt küllat suurest osast kurereha seemnetest oma seemnekasvatuses ilma.

Verev kurereha on tuntud taim ka püsilillekasvatajatele, sest temast on aretatud palju kauneid kultuursorte. Õnneks ei jää looduslik vorm neile ilu poolest kuidagi alla.

Ojamõõla tunnevad paljud inimesed, sageli aga hoopis karukella nime all. Ka karukella nimel pole miskit viga, paraku on see aga täiesti ühemõtteliselt antud hoopis ühele teisele taimeperekonnale. Seega, räägime ojamõõlast. Ojamõõl on niiskemate niitude taimeliik, mille kellukjalt rippuvate õitega punased varred paistavad eriliselt silma maikuisel niidul. Taim õitseb tegelikult pikemalt, kuid hiljem kipub ta jääma rohkem teiste taimede varju. Ojamõõla seemneid on loodusest kogunud ilmselt igaüks. Ka siis kui see sugugi kavas pole olnud. Nimelt levivad ojamõõla haakekarvadega seemned looduses takja kombel loomade karvkattes. Loodusesse pääsenud inimloom oma pükstega teeb aga töö ära sama hästi. Tõsi, mõned seemned jõuavad lõpuks ka prügikasti, aga parema puudumisel on seegi levikuviis. Vahel hübridiseerub ojamõõl meie teise loodusliku mõõla maamõõlaga. Maamõõl on ka meie seemnevalikus olemas.

Maamõõl erineb sugulasest ojamõõlast mitme tunnuse poolest. Tema õied on püstised, kenasti avatud ja säravkollased. Ka kasvukoht on oluliselt erinev. Maamõõl kasvab viljakamatel niitudel ja avaramates metsades. Levinud on ta aga ka inimtegevusest tugevamalt mõjutatud aladel nagu prahipaigad ja jäätmaad. Maamõõl on sugulasest ojamõõlast oluliselt hilisem õitseja, kuid mingis osas nende õitsemisaeg kattub ja vahel liigid ka hübridiseeruvad. Hübriidid on väljanägemiselt igas mõttes kahe vanemliigi segu. Ka maamõõla seemned on haakekarvadega ning levivad nii loomade kui püksisäärtega.

Harilik kuldkann on tõeliselt kuldsete õitega väikesekasvuline lill, mille peamiseks kasvukohaks on kuivad looniidud ja seetõttu on ta levinud peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Välimuselt on ta roomavate ja pooltõusvate vartega rohttaim, taimeanatoomiliselt aga hoopis väike poolpõõsas. Tema varte alumised osad on nimelt puitunud ja lehtivad igal aastal uuesti. Kuivade kohtade taimena tal vahel ei vea ja kesksuvine põud lõpetab ta õitsemise enneaegselt. Pole aga probleemi, pärast esimest korralikku vihmasadu jätkab ta sealt, kus pooleli jäi ning õisi võib nii näha veel ka septembris.

Sarik-hunditubakas on kõigepealt üks väga paljudest kollase õiega korvõielistest. Eristub ta teistest aga oma tiheda liitõisikuga, tugeva jäiga varrega ja sageli teistest sama kasvukoha taimedest kõrgema kasvuga. Sarik-hunditubakas on sageli väga kuivade alade taim aga ei pelga ka varjulisemaid alasid ning häiritud kooslusi nagu teede ääred, söödid jms. Mõnevõrra sarnaneb sarik-hunditubakas ka meie seemnevalikus oleva voolme-ristirohuga, kuid erineb sellest tervete lehtede poolest. Kasvukohad on neil aga sarnased ja nad kasvavad sageli koos.

Koera-pöörirohi on mõjuka nimega taim. Nimi viitab tema kunagisele rahvalikule kasutusviisile marutõbiste ja muidu segaseks läinud koerte arstimisel. Ravimtaimena on koerapöörirohtu kasutatud väga erinevate, nii füüsiliste kui vaimsete haiguste ravil. Purihambaid meenutavate viljade tõttu on temast otsitud abi hambavalu leevendamisel, on usutud, et tema tarvitamine tekitab joovet või hallutsinatsioone jm. Tõde on aga see, et taim on lihtsalt mürgine ja mõtlematult teda suhu toppida ei tasu. Tegemist ei ole niidutaimega, vaid liigiga, mis eelistab kasvukohana erinevaid jäätmaid ja muid ajutisi elupaiku. Tema õied on suured, värvuselt tagasihoidlikud, kuid väga kaunid. Vaasi ei maksa teda siiski korjata, sest õite lõhn ei ole pehmelt öeldes meeldiv. Tagaaia kaunistuseks on salapärase nime ja välimusega vägev taim aga igati paslik.

Liht-naistepuna on teistest naistepunaliikidest eristatav kahe kandiga varre ja vastu valgust vaadates justkui pisikeste aukudega lehtede poolest. Sellest ka ladinakeelne liiginimi perforatum. Eestikeelse nimega on keerulisem. Ehkki nimi on ju selge, pole päris teada, mida see vanarahvale on tähendanud. Tegemist on aga tuntud ravimtaimega, mida on kasutatud verejooksude tõkestamiseks ja haavade puhastamiseks ning arvatav seos on naiste kuupuhastusega seotud vaevuste leevendamisega. Naistepuna on kasutatud ka kanga värvimiseks ning värviga on taimel seotud veel üks huvitav asjaolu. Nimelt, kui naistepuna õite kollaseid kroonlehti hõõruda, muutuvad need… lillaks!

Sininukk on eranditult kuivade liivaste alade asukas. Teda leidub sobilikes kasvukohtades üsna kenasti üle Eesti, aga võib julgelt öelda, et liialt tuntud ta siiski ei ole. Sobilikke kasvukohti on lihtsalt sedavõrd vähe (alles jäänud). Oma tüüpilistes kasvukohtades on haprana näiv sininukk aga tõeline ekstreemsportlane. Tihti on ta kesksuvise põua ajal ainus taimeliik, mis liivikutel, luidetel ja liivastel niitudel õitseda suudab. Sageli on kõik teised taimed tema ümber kuivanud ja kuivanud on enamati sel ajal ka sininuki enda vähesed lehed. Taim aga õitseb vapralt ja meelitab ligi ohtralt tolmeldajaid. Veelgi imekspandavam on asjaolu, et sininukk on kaheaastane taim ning peab saama tihti seemneliselt uueneda. Sügisel ja varakevadel on selleks õnneks piisavalt niiskust ka liivastel aladel. Idanemiseks on aga vaja lahtist liivapinda ja seetõttu ei leidu sininukki sammaldunud aladelt ega liiga tihedast taimestikust. Sininuki seemned on imetillukesed ja näevad välja pigem nagu peenike tolm.

Ehkki sininukk sarnaneb väga ka meie kasvatatavate hariliku äiatari ja peetrilehega, on tegemist hoopis kellukate sugulasega.

Äiatar on vastuolulise nimega, kuid täiesti vastuolutult kaunis lill. Nime äia-osa viitab justkui mehele, -tar-osa aga naisele. Lisaks on nimi väga sarnane äiaka (vaata eestpoolt) nimele ja seetõttu on vahel selgem viimast hoopis nisulilleks nimetada. Nimede sarnasus ei viita aga taimede sarnasusele. Äiatar on tubli niidulill, mõjudes suve teise poole õitsejana kimalastele nagu magnet rauale. Äiatar eelistab kuivemaid niite ja kannatab hästi niitmist ja karjatamist. Kariloomad teda eriti süüa ei tahagi. Vikat lõikab teda küll, kuid juba paari nädala möödudes on taimel püsti uued õisikuvarred ja kimalaste pidu läheb edasi. Äiatari on kasutatud ka ravimtaimena väga mitmesuguste hädade vastu. Kas ta ka millegi vastu aitab, pole kindel, kuid botaanik Toomas Kukk võtab oma raamatus “101 Eesti lille” äiatari ravitoime kokku nii: “Igatahes teadaolevalt ei tohiks äiatari tee joomine olulist tervisekahju tekitada”.

Kare seanupp on üks paljudest kollase õiskuga korvõielistest ning ilmselt ka üks üsna mitmest, mida peetakse ekslikult võililleks. Sarnasus ja ka sugulus võilillega on täitsa olemas, kuid kui võilill kasvab enamasti inimtegevusest häiritud taimekooslustes, siis kare seanupp on ehtne niidulill. Seanupp õitseb võilillest oluliselt hiljem, on tagasihoidlikuma õisikuga ja tema seemnete “langevari” ehk pappus on pruunika tooniga. Kare seanupp võib õitseda vaikselt terve suve ja üksikuid õisi võib näha isegi hilissügisel, kuid põhiline õitseaeg jääb ikkagi juunikuusse. Alates augustist pakub talle niitudele kollase lisamises abikäe sugulane sügisene seanupp. Vahet teha on lihtne: kui varrel on üks õisik (rahvakeeles õis), on tegemist kareda seanupuga, kui mitu, on liigiks sügisene seanupp. Kollase õiega korvõielisi on aga sedavõrd palju, et lisaks seanuppudele on meiegi valikus neid rohkem kui üks.

Harilik härjasilm on kõige tavalisem karikakraks nimetatav lill. Rahvasuus on ta olnud erinevate nimedega, kuid paljud neist on viidanud teatud kodulinnu tagumisele poolele ja seetõttu on taimele ametlik nimi pandud võrdlemisi mittemidagiütlev. Kaasajal nimetatakse teda rahva seas enamasti karikakraks ja ehkki see ei ole korrektne, ei ole see ka suur patt.

Härjasilm on väga tavaline niidulill ja eriti arvukas neil aladel, mis millalgi olnud ka põlluna kasutusel. Üldjuhul idaneb härjasilm hästi väga erinevatel muldadel ja õitseb rikkalikult juba teisel kasvuaastal.

Harilik käokannus on meie kodumaine lõvilõug. Sarnaselt oma aedades kasvatatavatele sugulastele, on käokannus imeilus taim. Tema looduslikeks kasvukohtadeks on kuivad niidud, teeservad, põlluääred ja sageli väga väheviljakad alad. Leidub klibuseid rannaalasid, kus käokannus on üks väheseid püsivalt kasvavaid taimeliike. Käokannuse konkurentsivõime teiste liikidega on kesine ja tema püsivaks kasvamiseks on vaja teistele liikidele sobimatuid tingimusi (nagu rannikuklibul) või sagedasi pinnasehäiringuid (põlluservadel). Taime liiginime kallal saab ka veidi norida. Kannus on taime õiel tõepoolest olemas. Käol kui linnul tegelikult kannuseid ei ole. Käo, tema kehaosade ja temale omistatavate esemete järgi nimetatud taimeliike on lihtsalt liiga palju. Meiegi seemnevalikus on lisaks käokannusele olemas ka käokann. Taimed on väga erinevad, nimed aga väga sarnased.

Harilik nõiahammas kasvab väga erinevates kasvukohtades. Teda võib leida nii kuivadelt kui ka üsna niisketelt niitudelt. Erinevates tingimustes on tema kasvukuju väga erinev. Kuivadel loopealsetel on tegemist madala ja maad mööda roomava lillega. Viljakamatel aladel moodustab ta aga kõrgeid ja kergesti lamanduvaid puhmaid. Tema kollased õied ja sõrmedena laialihoidvad peenikesed kaunad on aga alati äratuntavad.

Nõiahammas on visa taim ja kannatab erakordselt hästi põuaseid, väheviljakaid ja muus mõttes karme kasvukohti. Kesksuviti võid teda näha ka näiteks suurte kenade kollaste mätastena muidu korralikult pügatud maanteede äärtes.

Käokann on üks paljudest käo keahosade või käole kuuluvate esemete järgi nimetatud taimedest. Kui mitme taimeliigi puhul on seotus käoga vaid meie keeleruumi teema, siis käokann on käoga seotud mitmete rahvaste keeltes. Ka lille ladinakeelne nimi on “käo õis”. Nime poolest kipub käokann segi minema käokannusega, millega tal mingit lähisugulust ei ole. Välimuselt sarnaneb käokann aga vägagi tõrvalillega, millega lähisugulus on täiesti olemas. Kui tõrvalill kasvab enamasti kuivades kohtades, siis käokann vastupidiselt eelistab niiskemaid niite, metsaservi ja lausa madalsoid. Lillepeenras kasvab see kaunis lill meelsasti ka tavalisel aiamullal.

Tõrvalill on oma nime saanud tänu tõrvalaadsele mustale kleepuvale ollusele tema õisikuvartel. See aitab taimel vabaneda vart mööda ülesronivatest kahjuritest. Seemnekasvatajatena aga teame, et vähemalt seemnetest toituvate liblikaröövikute vastu ei ole tõrvast kasu. See selleks. Tõrvalille täpne süstemaatiline kuuluvus on ebakindel, aga laias laastus on ta väga lähedane põisrohtudega, kui mitte päris üks neist. Tõrvalill armastab kuivi liivaseid kasvukohti ja ehkki teda võib leida üle Eesti, on ta Lõuna-Eesti liivastel nõlvadel vast kõige tavalisem. Taim kasvab seemnetest väga kenasti ja moodustab ka looduslikult sageli tihedaid klumpe, mis õitseajal tunduvad Eestimaa kohta eksootiliselt silmatorkavad.

Kukesaba on looduses soiste alade, kraavikallaste, niiskete niitude ja rannikualade taim. Kes aga tahab seda imekaunist lille koduaias näha, ei pea tema looduslikest eelistustest end heidutada laskma. Kukesaba kasvab kenasti ka kuivemal mullal ja teda võib vabalt kasvatada näiteks lillepeenras. Kukesaba on suur tolmeldajate lemmik ja hea meetaim ning erakordse dekoratiivsuse tõttu tuleks aladele, kus ta kasvada põhimõtteliselt võiks, teda ka külvata. Ainult ärge selle saavutusega oma välismaalastest sõprade ees väga eputage. Nimelt on kukesaba meil küll looduslik, kuid paljudes teistes maailma piirkondades meie sosnowski karuputkega võrreldav invasiivne võõrliik.

Haisev jooksjarohi on imekaunis lill. Aga jah, haiseb! Ehkki taime ristijad tabasid nimega seekord naelapead, ei mõelnud nad ilmselt, et keegi üritab kunagi taime ja selle seemneid müüa. Vaatamata kaunidusele, ei ole jooksjarohtu tõepoolest mõtet tuppa vaasi tuua. Taim lõhnab ebameeldivalt ja on veidi kleepjalt näärmekarvane.

Jooksjarohud on lubjalembesed ja kasvavad looduslikult peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti kuivadel ja parasniisketel niitudel. Sõltuvus lubjast ei ole nii range, et ta mujal kasvada ei saaks. Taim kasvab harilikult keskmise suurusega puhmikutena, on tuntud ravim- ja meetaim.

Pune on kõigile tuttav taim. Kui ka välimust ei tea, siis maitset ikka. Pune on nimelt tuntud maitsetaim, mille nimeks maitseaineriiulis enamasti oregano. Eesti keeles teatakse teda ka vorstirohu nime all, sest just seda taime lisati erinevatele vorstitoodetele. Pune on ka tuntud ravimtaim, kuid puneteed võivad selle erakordse maitse ja aromaatsuse tõttu juua ka täiesti terved inimesed. Meetaimedest on punele Eesti loodusest raske vastast leida ja pune on eriline liblikate lemmik. Meie kasvatuse punepeenrad on taime õitsemise ajal samapalju ka liblikapeenrad.

Põldmagun on üks paljudest mooniliikidest, kuid üks mitte nii paljudest, mis meie kliimatingimustes ilma inimese tahtliku abita hakkama saab. Inimese tahtmatut abi põldmagun siiski vajab. Nimelt on tegemist ühe kauni põlise põlluumbrohuga, mis kõrvuti mitme teise kauni põllulillega on ajalooliselt rikastanud meie haritavate põldude elustikku. Põldmagunat võib rõõmustavalt tihti veel näha ka Eesti mahedamalt majandatavatel põldudel. Palju on aga ka põlde, kus magunat võiks kasvatada, kuid intensiivsed põllumajandusvõtted ja keemilised herbitsiidid on selle kauni ja võrdlemisi süütu umbrohu koos mitmete teiste sarnastega hävitanud.

Süstlehine teeleht on üks meie niiduteelehtedest. See üsna ilmetu teeleht, mis õuemurus kasvab, on suur teeleht. Öelda süstlehise kohta, et ta on imekaunis lill, oleks mõningane liialdus, aga oma õrnade õiskutega moodustab ta koos teiste niidutaimedega ometi imekauneid kombinatsioone. Süstlehine teeleht on väga vähenõudlik ja visa taim. Kehvemates kasvutingimustes on ta pisike, tema varred vaevu 10 cm pikkused, õisikud hernesuurused ja ümarad. Paremates kasvutingimustes on taim kordi suurem ja õisik pikergune. Süstlehise teelehe tagasihoidlik õiteilu ei ole niivõrd seotud õite kroonlehtedega, vaid pikalt õitest väljaulatuvate valgete tolmukaniitide ja kollakate tolmukatega.

Keskmine teeleht on teelehtedest kahtlemata kõige kaunim ja teda võib vabalt ka lilleks nimetada. Võrreldes teise meie seemnevalikus oleva teelehe, süstlehise teelehega, on keskmise teelehe õisik pikem, saledam ja tema tolmukaniidid on imekaunilt õrnroosad. Keskmise teelehe eestikeelne nimi on ilmselt tõlge tema ladinakeelsest nimest (media – keskmine). Eestis on olemas veel ka suur teeleht, väikest teelehte aga ei ole. Keskmine teeleht on levinud niidutaim ja kasvab väga mitmesugustel niitudel. Teelehele kohaselt paikneb taime lehestik vaid maapinnalähedase rosetina ja seetõttu kannatab ta suurepäraselt ka regulaarsemat niitmist. Ta võib kasvada ka sinu õuemurus. Otsi teelehe lehti, mis on tavapärasest karvasemad. Jäta need kohad niitmata ja saad peagi veenduda, et kõik teelehed ei olegi ilmetud.

Harilik sinilatv on kahtlemata üks silmatorkavalt kaunis kodumaine niidutaim ja tegelikult mitte sugugi ka väga haruldane. Paraku on vähesed inimesed teda näinud. Seda eeskätt põhjusel, et niisked niidud, mis on tema looduslikuks kasvukohaks, ei meelita oma kõrge taimekasvu, sageli lirtsuvalt märja maapinna ning miljonite sääskede ja parmudega oma ilu väga imetlema. Kes aga suudab kõigest sellest ebameeldivast üle olla, korraks seisatada ja siniladva õiteilu vaadelda, leiab selles midagi ebamaist. See on justkui liiga ilus, et võiks olla meie looduslik lill.

Sinilatv on ülimalt hea meetaim ja tuntud ka tõhusa ravimtaimena. Lisaks sellele on teda aedades kasvatatud ka ilutaimena, mide meiegi kindlasti soovitame.

Hõbemaran on üks paljudest Eesti maranatest. Nagu enamik neist, on ka hõbemaran kollaste õitega. Teistest erinevaks teeb ta aga lehtede alakülje hõbedane toon. Küllalt karvased võivad olla ka lehtede pealmised pooled.

Hõbemaran on sage kuivade niitude liik, kuid torkab silma ka teede äärtes, kruusateede keskosadel, mõnedel söötidel jm. Hõbemaran on väga visa taim ja kannatab hästi väga kuivi, toitainevaeseid, tallatavaid jm keerulisi kasvukohti.

Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.

Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.

Nurmenukk ei vaja tegelikult pikemat tutvustamist. Teda teavad niigi kõik. Tõsi, Lõuna-Eestis on ta vast veidi haruldasem kui Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid päris ilma on temast vähesed piirkonnad. Siiski on vähem teada, et nurmenukk on samast perekonnast meiegi kasvatatava pääsusilmaga ning et nii aia- kui potilillena kasvatatavad priimuladki on nurmenuku lähisugulased.

Nurmenukk on kevadlill, tuntud lill vaasis ja võimas ravimtaim erinevate hädade vastu. Seega tasub teda enda ümber hoida.

Käbihein on oma nime ära teeninud käbisarnase õisiku tõttu. Sarnasus tuleb eriti esile, kui taim on juba ära õitsenud. Käbihein on pooleldi roomav taim. Karjamaadel ja mõnedes õuemurudeski võib ta olla lausa maadligi ning sirutab veidi kõrgemale vaid oma õisikud. Kariloomad käbiheina õisikuid väga süüa ei taha ja õitsemise ajal on karjamaa kohati kenakesti lillakirju. Muruniiduk sööb käbiheina õisikuid aga tõrkumata ja nii ei tea paljud muruomanikud, millest nad ilma jäävad. Käbihein on ka eriline kimalaste ja mesilaste lemmik ning muidu väga visa taim. Lisaks lagedatele niitudele ja karjamaadele võid käbiheina leida ka hõredamatest metsadest. Seega on käbihein suurepäraseks täienduseks sinu aia varjulisemate piirkondade taimestikule.

Kibe tulikas on omamoodi topeltnimi. Nii kibe kui tulikas viitavad taime tulitavalt kibedale maitsele. Sarnaste õitega tulikaliike on Eestis üle kümne, kuid kuivematel ja parasniisketel niitudel on kibe tulikas neist kõige tavalisem ja vahel sedavõrd arvukas, et suudab õitsemise ajal kogu niidu kollaseks värvida. Tulikatel on vastuoluline maine. Eeskätt seetõttu, et kibeda tulika sugulane roomav tulikas on levinud ja tüütu muru- ja peenraumbrohi. Teiseks ilmselt ka seetõttu, et tulikad, kibe tulikas nende hulgas, on üksjagu mürgised. Õnneks annavad nad oma mürgisusest kibeda maitsega märku ja seetõttu ei kujuta nad endast reaalset ohtu ei inimestele ega kariloomadele. Et tulikate perekond on liigirikas, on igal niidutüübil omad tulikad ja seetõttu ei ole ilma ühegi tulikata ükski niit päris õige.

Mitmeõiene tulikas on justkui lihtsalt üks tulikas. Ja nii see ongi. Ka meie kasvatatavad tulikad, lisaks mitmeõiesele veel kibe tulikas, näevad õitsedes välja väga sarnased. Mitmeõiese tulika varred ja leherootsud on karvased, kibedal tulikal paljad. Küllalt erinevad on siiski eri tulikate seemned ja veidi erinevad on nende kasvukohad, kuid leidub ka niite, kus eri tulikate liigid kenasti kõrvuti kasvavad. Mitmeõiene tulikas on veidi tavalisem Lääne- ja Põhja-Eestis.

Mitte ei saa jätta norimata mitmeõiese tulika nime kallal. Jah, miskipärast on mitmeõieseks nimetatud seda liiki ka ladina keeles (polyanthemos – mitmeõieline) aga tegelikult on kõigil tulikatel mitu õit.

Ürt-punanupp on vististi nüüdseks juba tuntud rohkem populaarse aiataime kui loodusliku taimeliigina. Tõsi, ta ei ole Eestis liialt laialt levinud ja tema põhileviala jääb Lääne-, Rapla- ja Pärnumaale, kus ta on niiskematel niitudel kohati vägagi tavaline.

Punanupul on lehed nagu pihlakal ja tihe väikestest veinipunastest õitest koosnev õisik, mis meelitab hästi tolmeldajaid. Kui taim juba kuskil kasvab, ei jää ta kuidagi kahe silma vahele. Ürt-punanuppu on kasutatud ka ravimtaimena aga praegusel ajal on ta koos võõrsilt pärit teiste punanupuliikidega vast rohkem tuntud ilutaimena. Erakordselt kaunis lill on ürt-punanupp ka looduslikul kujul, kuid temast on aretatud ka erinevaid kultuursorte.

Harilik kukehari on Eesti mõistes ekstreemselt kuivade kasvukohtade taim. Erinevalt mitmest teisest liigist, kes kuivemal perioodil ära kuivavad, on kukehari nagu kaktus. Ta varub vihmasemal ajal vett on paksudesse lehtedesse ja suudab olla kenasti haljas ka siis kui teised on kuivanud. Enamasti kasvab kukehari kohtades, kus mullakiht on õhuke ja vahel ka kohtades, kus mulda polegi. Kukeharjale muld tegelikult meeldib, kuid viljakamates tingimustes on temast märksa kõrgemakasvulisi taimi, millega madalakasvuline kukehari ei suuda konkureerida.

Kukehari võib kasvama hakata ka varrejuppidest, kuid vaatamata asjaolule, et tema seemned on imetillukesed, kasvab taim erakordselt edukalt ja kiiresti ka seemnetest.

Voolme-ristirohi on silmapaistev taim. Seda peamiselt oma kõrge kasvu aga ka kuldkollase lopsaka õisiku tõttu. Ristirohtusid on Eestis mitut liiki, kuid voolme-ristirohi on neist levinuim. Taim on üldiselt vägagi iseloomuliku välimusega, kuid eemalt vaadates sarnaneb veidi soolikarohuga. Viimase õisikutel (korvõieliste “õied” on tegelikult õisikud) puuduvad aga keelõied (kroonlehtedega õied).

Voolme-ristirohi on kummalise levikuga taim. Hästi teavad teda lääne-, põhja- ja kagueestlased. Eesti keskosas on taim aga tõeline haruldus.

Punane pusurohi eristub teistest pusurohtudest oma punaste õite poolest. Et aga pusurohud, põisrohud, tõrvalilled ja käokannid on üsna lähedalt suguluses, et ole iga sarnase välimusega punaste õitega lill siiski kindla peale veel punane pusurohi. Muidugi annavad vähest kindlust pusurohu puhetunud õietuped, kuid nagu taime ladinakeelne nimi dioica viitab, on taim kahekojaline. See tähendab, et on olemas nii emased kui isased taimed ja isastel on küll punased õied, kuid mitte puhetunud õietuppesid. Segadustele vaatamata on punane pusurohi kaunis lill. Ehkki ta kasvab edukalt ka lagedamatel aladel, on varjulisemad kasvukohad tema päriskoduks. Punase pusurohuga on veel üks klaarimist vajav segadus. Nimelt tõlgendatakse tema ladinakeelset nime sageli viitena mitte kahekojalisusele, vaid kaheaastasele elueale. Meie seemnekasvatuse punased pusurohud on aga kindlasti püsikud.

Longus põisrohi on väga kena ja õitsemise ajal tõesti veidi longus õitega lill. Seemnete valmimise ajaks keeravad tema õied end uuesti püstiseks, et ülalt avanevatest kupardest kõik seemned kohe välja ei pudeneks. Longus põisrohi on kuivemate kasvukohtade taim ja oma sügavale ulatuva juurestikuga elab kenasti üle ka keskmise põua. Liivastes ja klibustes kasvukohtades on ta tihti üks väheseid õitsevaid taimi. Heas kasvukohas õitseb longus põisrohi eriti rikkalikult ja ka küllalt pikalt ning õitsemise tippajal võib tunduda, et taim ainult õitest koosnebki.

Harilik põisrohi on tõesti harilik. Lisaks niitudele kasvab ta meelsasti mitmesugustes ajutistes ja häiritud taimekooslustes nagu teeääred, söödid, vanemad kultuurrohumaad, varemed jm. Põisrohud on oma nime saanud puhetunud õietupe järgi, mis meenutab väikest põiekest. Kui see meie teistel põisrohtudel on küllalt tagasihoidlik, siis hariliku põisrohu sile, roosakas ja karvutu tupp on isegi silmatorkavam kui sellest väljakasvavad valged kroonlehed. Sarnasuse tõttu põiega on taime peetud ka ravimtaimeks ning kasutatud eeskätt just põiehaiguste raviks. Kaasajal on ta aga tuntud lihtsalt ilusa lillena. Seemnetootjale jällegi meeldib asjaolu, et taime õierikkusest saab suve jooksul koguni kaks saaki seemneid.

Harilik kuldvits sarnaneb veidi voolme-ristirohuga. Sarnased on ka mõlema liigi kasvukohaeelistused. Kuldvits on siiski ristirohust levinum ja teda võib leida kõikjalt Eestist. Kuivadel niitudel on harilik kuldvits sageli sedavõrd arvukas, et värvib oma õitseajal terve niidu kuldkollaseks. Seda ei ole tal ka väga raske teha, sest teisi niiduliike, kes sedavõrd hoogsalt augustikuus õitseks, väga ei ole. Kuldvits kasvab lisaks niitudele meelsasti ka metsasihtidel, raiesmikel, vanematel söötidel jm.

Lisaks harilikule kuldvitsale leidub Eesti looduses ka ohtlikku koduaedadest plehku pannud ilutaime kanada kuldvitsa. Kohati on see võõrliik vallutanud hektarite kaupa nii hüljatud põllumaid, jäätmaid kui ka ajaloolisi niidualasid. Liigid on eristatavad peamiselt õisiku kuju järgi. Õppige neil kindlasti vahet tegema, sest üks neist väärib tõrjumist ja teine hoolt.

Peetrileht on niiskete niitude taim ja üks meie looduse hilisemaid õitsejaid. Põhiline õitseaeg jääb nimelt septembri algusesse, mil heades kasvukohtades võivad õitsvad peerilehed värvida terve niidu mõneks ajaks kaunilt lillaks.

Peetrileht on meie taimevalikus suguluses hariliku äiatariga ja seda on nende liikide välimusest ka näha. Sarnane on ka kuivadel aladel kasvav sininukk, kuid tema sugulus peetrilehega on siiski juhuslik. Sininukk on kellukaline, peetrileht ja äiatar aga uniohakalised.

Peetrileht on oluline meetaim. Seda vaatamata asjaolule, et tema nektarisaak on tagasihoidlik. Samas on ta hilise ja kohati väga arvuka õitsejana oluline paljudele putukatele, kes saavad veel enne külmade tulekut oma kõhud täis süüa ja talviseid varusid täiendada. Äiatar on väga hea lill vaasi panna ja hilise õitsejana sobib kenasti ka püsilillepeenrasse. Nagu ikka on temaga ajalooliselt püütud erinevaid haigusi ravida. Kaasajal teda oluliseks ravimtaimeks siiski ei peeta. Taime nimi on seotud kristliku sisuga rahvajuttudega, milles apostel Peetrus olla taime kasutanud kõhuvalu raviks.

Paljalehine liivatee on üks meie kahest looduslikust liivateest. Mitte isegi üliharuldane, kuid meie kogemused näitavad, et inimeste seas peaaegu tundmatu. Siit ka ülestunnistus, miks me paljalehist liivateed üldse kasvatame. Nimelt ei tundnud ka meie teda piisavalt ja kogusime teda loodusest, arvates, et tegemist on veidi jõulisema kasvuga nõmm-liivateega. Tegelikult ei ole liivateeliikide eristamine isegi väga raske. Jah, nad on sarnased, kuid paljalehine liivatee on nõmm-liivateest enamasti kõrgekasvulisem ja mis kõige kindlam, paljalehise liivatee varred on neljakandilised, nõmmliivateel ruljad. Muus osas on taimed aga väga sarnased, sarnane on ka kasvukoht, lõhn ning maitse. Sarnaselt loodusliku nõmm-liivateega ja kultuurtaimena kasvatatava aedliivateega on ka paljalehine liivatee hea ravim- ja maitsetaim. Ilmselt on kõik liivateed maitsetaimena tüümianid.

Nõmm-liivatee on meie kodumaine liivatee liik. Ta on lähedases suguluses tuntud maitsetaime tüümiani ehk aed-liivateega ning kõikjal, kus kõlbab kasutada viimast, kõlbab kasutada ka esimest. Nõmm-liivatee on eriti kuivade kasvukohtade taimeliik ning kasvab sageli seal, kus temaga võistelda suudab vaid mõni kukehari. Nõmm-liivatee moodustab tiheda maapinda mööda roomava taimemati, millel kõrgust harva üle 5 cm. Maa all on taim aga märksa tublima kasvuga ja tema juured ulatuvad kuni 50 cm sügavusele. Nõmmliivatee on küll tagasihoidliku kasvuga, kuid väga tubli õitseja. Õitsemise ajal kattub liivateematt nii tihedalt õitega, et muid taimeosi pole nähagi. Keeda endale tass nõmmliivateeteed ja istu nautima putukate suminat liivateemeres!

Kassiristik näeb välja nagu kiisu. Armas, pehmelt karvane ja noh, …roosa. Igal juhul tabav nimi. Midagi armsalt kassilikku selles taimes tõepoolest on. Kassiristik ei pruugi koheselt olla ristikuna äratuntav, kuid lähemalt vaadates on lehed selgelt kolmetised ja õisikudki, ehkki piklikud, üsna ristikulaadsed. Erinevalt enamikust ristikutest on kassiristik kaheaastane taim. Heades kasvukohtades paljunevad taimed aga seemnetest sedavõrd hästi, et leidub alasid, kus nad kasvavad peaaegu monokultuurselt. Sellised kohad on alati väheviljakad ja sageli ka mingil kombel häiritud. Näib, et taimele piisab kasvamiseks ka paljast liivast. Kassiristikut võib sageli näha raiesmikel, teede äärtes ja niitude eriti kuivadel osadel.

Randristik on üks paljudest meie kodumaistest ristikutest. Tema levik piirdub tõepoolest vaid rannikualadega ja sealgi ei ole ta enamasti liialt tavaline. Õitseva taimena näeb ta välja pea äravahetamisena nagu valge ristik (T. repens) ja võib tekkida üldse küsimus, miks me randristikut oma seemnekasvatuses kasvatame. Randristikuga läheb huvitaval kombel põnevaks alles siis kui valmivad tema viljad. Nimelt puhub taim oma äraõitsenud õite tuped korralikult õhku täis ja valminud seemnetega õisikunutt näeb välja nagu miniatuurne kobar karvaseid õhupalle. See on lihtsalt nii lahe, et taime lausa peab kuskil kasvatama! Ilmselt soodustavad puhetunud õietuped seemnete levimist üleujutatavates kasvukohtades. Soovitame kindlasti randristikut kasvatada kiviktaimlas vm peenras. Taim moodustab ühtlase ja tiheda maadligi roomavate varte võrgustiku, kust väljuvad kaunid roosakad õied ja hiljem tekivad neist omapärased puhetunud viljad. Väike nõuanne siiski veel – väga sarnaste kasvuvormi, õite ja lehtedega on tavalistest taimedest valge ristik ja üsna sarnane on enne õitsemist ka humal-lutsern. Peenras kasvatades püüa neil ja randristikul vahet teha enne kui hilja.

Kuldristik on kollaste õitega ristik. Ehkki selgelt eristatav ja äratuntav, ei torka ta oma õitsemise ajal väga silma. Seda seetõttu, et sarnaseid kollaste õitega taimi on mitu. Sama üldmulje jätavad näiteks sirplutsern, humal-lutsern ja ka aas-seahernes. Kui kuldristiku õisikunutid hakkavad aga õitsemist lõpetama, värvuvad nad aegamööda kuldseks kastanpruuniks. Nii on taim äraõitsenult dekoratiivsemgi kui täies õies olles.

Nagu kassiristikki, on kuldristik kaheaastane taim. Tema seemneline paljunemine on aga enamasti sedavõrd edukas, et taim suudab niitudel edukalt paljuneda. Iseloomulik on kuldristik just liivasematele niitudele, kuid kasvab ka muudes kuivades niidutüüpides, teede äärtes, vanadel söötidel jm.

Keskmine ristik on vägagi tavaline taim. Sageli aetakse teda segamini aasristikuga ja sarnasused on tõepoolest olemas. Mõlemal on punased õied, kolmetised lehed ja ristikutele üsna omane puhmasjas kasvuvorm. Keskmise ristiku õied on aga kaunilt tumepunased, lehekesed on piklikud, ilma aasristikult tuttava heledama V-märgita ja taim kasvab väga sageli vegetatiivse leviku tagajärjel tekkinud suurte pea monokultuursete laikudena. Ristikute hulgas on keskmine kõike varjutaluvam, kuid kasvab üsna hästi ka täispäikese käes. Keskmine ristik õitseb rikkalikult ja pikalt, aga kummalisel kombel on suurem osa õisi ja isegi õisikuid, seemneteta. See on üks põhjustest, miks suurepärastele söödaomadustele vaatamata ei ole keskmine ristik laialdaselt kultuuristatud.

Mägiristik on üks meie mitmest valge õiega ristikust. Mägedega ei ole sel ristikul Eestis mingit pistmist. Pigem on ta levinud just meie tasasemates piirkondades. Mägiristik on lubjalembene. Õnneks ei tähenda see, et teda leiduks vaid Lääne- ja Põhja-Eesti looaladel. Leida võib teda pea kõikjal Eestis, kuid mujal on ta märksa haruldasem.

Mägiristik on uhke püstise kasvuga kuivade niitude taim, kes sageli kasvab koos teiste iludustega ning on loopealsetel niitudel sageli üks dominantidest. Mägiristiku lehed on veidi sarnased keskmise ristiku lehtedele ja on ka kasvukohti, kus mõlemad esinevad koos (lisaks sageli veel aas- ja valge ristik).

Aasristik on punane ristik. Esiteks on tema õied (ja õisikud) punased ja teiseks on temast aretatud kultuurtaimena kasvatatav punane ristik. Aretustöö on aga kultuurvormi looduslikust nii kaugele viinud, et ka eesti keeles on sellele antud eraldi liiginimetus. Aasristik sarnaneb väga keskmise ristikuga, kuid tema lehekesed on ümaramad ja enamasti on lehtedel iseloomulik heledam V-kujuline laik. Aasristiku õied on enamasti keskmise ristiku õitest heledamad, vahel pigem roosad kui punased.

Aasristik kasvab väga mitmesugustel niitudel, väga kuivadest kuni veidi niisketeni. Taim on väga kohanemisvõimeline. Kuivadel väheviljakatel aladel on ta pisike ühe varrekese ja paari õisikuga väike lill. Viljakamal mullal moodustab aga ligi poolemeetrise läbimõõduga lopsakaid puhmaid.

Kullerkupp on tuntud lill ja kirjeldamist ei vaja. Tuntus ei tähenda aga tavalisust. Kullerkupp on tegelikult üks väga eriline lill. Ta kuulub tulikaliste sugukonda ja on välimuselt tõepoolest üsna tulikalaadne. Kuid esiteks, kus on kullerkupu õiel tupplehed? Vastus – need, mida me näeme kollaste kroonlehtedena, ongi tegelikult tupplehed. Kroonlehed on õiel küll olemas, aga õie sees, väikesed ja muutunud hoopis meenäärmeteks. Teiseks – miks kullerkupu õis kunagi ei avane, kas tal ei olegi siis tolmeldajaid vaja? Vastus – kullerkupul on tolmeldajaid vaja küll, nendeks on neli liiki spetsiifilisi kärbseid, nn kullerkupukärbsed, kes aga ei lenda õielt õiele nektarijahil, vaid munevad kullerkupu õitesse oma munad, möödaminnes tolmeldavad neid ja nende vastsed söövad kullerkupu valmivaid seemneid. Õnneks mitte kõiki ja enamasti on kullekupu seemnesaak vaatamata asjaolule, et teda tolmeldavad seemnekahjurid, enamasti piisav liigi säilimiseks.

Kullerkupp oleks suurepärane vaasilill ja tema korjamine ei ole sugugi keelatud. Siiski tuleks kullerkupu vaasi korjamisel hinnata, millises seisus on taime kasvukoht. Nimelt on kullerkupu kasvukohtadeks olevate niiskete niitude ja puisniitude pindala viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud ja paljud kunagi kullerkuppudest kollendavad niidud on nüüdseks võsastunud ja metsastunud. Inimesed, kel vanust üle 40 eluaasta – kas teie lapsepõlve kullerkupualad on veel alles? Liialt sageli on vastus sellele küsimusele eitav. Taastage palun kullerkupu kasvukohti ja kui taim täielikult kadunud, ostke seemned meilt, taastage nende abil vanad kasvukohad või rajage uued. Looduse kaitse keskendub vahel sedavõrd haruldaste liikide kaitsele, et tavalised liigid muutuvad märkamatult haruldasteks.

Üheksavägine on võimsa nimega taim. Võimas on ka taime välimus ja ehkki taim on väga kaunis, ei võimalda tema suurus teda kergekäeliselt lillekski nimetada. Heal mullal kasvab ükesavägine kuni 2 m kõrguseks. Taim on kaheaastane ja esimesel kasvuaastal kasvatab vaid maapinnal oleva lehekodariku. Vars ja selle tipus olev õisik ilmub teisel kasvuaastal. Seejärel taim kuivab. Üheksavägisel on tohutul hulgal seemneid. Erinevatel hinnangutel 100 000 – 150 000. See aga ei tähenda, et taim paljuneks ülimalt efektiivselt. Ka heal kasvukohal on taimi reeglina vähe. Ilmselt nõuab seemnete idanemine ideaalilähedasi tingimusi. Vastrajataval niidualal on need aga ilmselt tagatud ja kui üheksavägine on seemnesegus olemas, siis küllap sa teda ka näha saad.

Üheksavägise nimi viitab, et teda on kasutatud ravimtaimena väga mitme haiguse vastu. Samuti on ta hea meetaim ja kena lill vaasis. Taim tunneb end hästi just kuivematel kasvukohtadel ja regulaarselt niidetaval niidul on hea kui jätad niitmisel alati mõned taimed kasvama. Muidu sureb üheksavägine aja jooksul välja.

Pikalehine mailane on üks paljudest siniseõielistest mailastest. Teistest mailastest on teda lihtne eristada, nagu liigi nimigi viitab, pikkade lehtede järgi. Looduses on ka kasvukoht heaks vihjeks. Nimelt on pikalehine mailane niiskemate kasvukohtade taim. Teda võib kohati üsna arvukalt leida veekogude kaldaaladel ja niisketel niitudel, näiteks lamminiitudel. Tegelikult kasvab taim küllalt hästi ka kuivemal pinnasel, näiteks lillepeenras. Pikalehine mailane on sedavõrd kaunis lill, et sellest on aretatud palju erivärviliste õitega kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt helesinine.

Kassisaba on eksitava nimega taim. Kõik teised mailase perekonna liigid Eestis sisaldavad nimes sõna mailane, kassisaba aga mitte. Ehk, tegemist on tegelikult mailasega, mis on tema välimust vaadates ka üsna ilmne. Sarnasus kassi sabaga ei ole siiski väga vale.

Kassisaba on peamiselt kuivade niitude taim. Vahel kasvab ta üsna kenasti ka hõredamates metsades. Taime kõrgus sõltub kasvukoha viljakusest. Vahel kasvab kassisaba pea olematu mullakihiga paepealsetel koos kukeharjade ja liivateedega ja võib olla ka alla 10 cm kõrgune. Viljakama mulla puhul ulatub taime kõrgus aga kuni 40 cm-ni. Kassisaba on sedavõrd kaunis lill, et temast on aretatud mitmeid erivärvilisi kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt lilla.

Laialehine mailane on laiade lehtedega mailane. Muus osas on ta teiste meie müüdavate mailastega väga sarnane. Laialehisel mailasel on kenad taevasinised õied ja väga sageli on ühel varrel kaks võrdse suurusega õisikut (pikalehisel ja kassisabal on keskmine õisik teistest suurem). Laialehine mailane on lubjalembene taim ja kasvab seetõttu peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti niitudel, kuid üksikutes kohtades leiab teda üle Eesti. Taim kasvab sageli puhmikutena ja sageli lisaks avatud aladele ka lausaliselt poolvarjulistes kohtades. Kauni lillena on laialehisest mailasest aretatud palju kultuursorte.