loader image
My Cart
0,00 
Niidu hooldus
Niidu hooldus
Lühike õppematerjal

Niidud ei püsi ilma niitmise või kariloomade karjatamiseta, vaid muutuvad aja jooksul enamasti metsadeks. Ajalooliselt on niidud olnud eeskätt loomasööda varumise kohad ja nendega seonduv elurikkus ja silmailu on pigem kaasnenud nähtused. Tänapäeval peame neid eesmärke sageli veidi ümber reastama ja sugugi alati ei ole heina varumine niitude säilimise ainus ja peamine eesmärk. Niidu niitmine tähendab aga ikka klassikalist heinategu, mis koosneb niitmisest, heina kuivatamisest, heina koristusest ning äraveost.

  • Muruniidukiga ei ole niitu võimalik hooldada!
  • Rohu purustamine jäätmaaniidukiga ei ole niiduhooldus!

Järgneva juhendi nõuanded kehtivad laias laastus nii vanade ajalooliste niidualade hoolduse kui meie seemnetest rajatud lilleniitude kohta.

Kõrvalt saad alla laadida meie lühikese külvamis- ja hooldusjuhise. Soovitame siiski kogu järgneva juhendi läbi lugeda ning tutvuda ka lilleniidu rajamise juhistega.

Vanasti oli hein loomade ainus talvine toit ja selle kvaliteet oli kariloomadele ja nendest sõltuvale talurahvale elu ja surma küsimus. Rohi kasvab teatavasti terve suve ja suurim heinasaak on vahetult enne sügise saabumist augusti lõpus, septembri alguses. Heina kvaliteet loomasöödana aga hakkab pärast juunikuud kiiresti langema ja septembris tehtud heina loomad enam ei söö. Optimaalne kvaliteedi ja saagi suurus on ligikaudu vahemikus jaanipäevast juuli teise pooleni. Sestap on juulikuu nimi rahvakalendris heinakuu.

Niisiis, heina tehti ajal, kui suur osa niidutaimi õitsesid. Kaasajal aga tõuseb vähestel käsi sel perioodil vikati järele, sest õiteilust tahetakse saada maksimumi. See on mõistetav. Aianduslikus lilleniitude käsitluses on niitmissoovitusena kahetsusväärselt sageli soovitatud septembrit kui aega, mil kõigi niidutaimede seemned on saanud maha pudeneda. Nordic Botanical soovitab niita siiski juulis. Heaks indikaatoriks on aeg, kui kõrrelisete kõrred hakkavad kolletuma.

Selgitame. Seemned on taimede uuenemiseks vajalikud, aga mitte nii vajalikud kui oleme harjunud mõtlema. Meie teadmised taimede kasvatamisest on sageli seotud põllumajandusega, mis kasvatab suuremalt jaolt üheaastaseid kultuurtaimi. Nende eksistentsiks on tõepoolest vaja iga-aastast külvamist. Enamik niidutaimedest on aga püsikud. On kohati raskesti hoomatav, aga üsna range ökoloogiline loogika, et stabiilse arvukusega populatsioonis peab üks isend oma elu jooksul tootma keskeltläbi ühe järglase. Püsikutest taimed elavad sageli kümneid aastaid ja toodavad igal aastal liigist sõltuvalt sadu, tuhandeid või sadu tuhandeid seemneid. Elu jooksul saab seemneid olema mõnel liigil ka miljoneid. Suureks taimeks kasvab neist keskeltläbi aga tõepoolest vaid üks. Niidutaimestiku seemnelise uuenemise vajadus on seega selgelt üle hinnatud. Seemneline uuenemine sõltub palju rohkem sobivate idanemistingimuste olemasolust kui seemnete hulgast. Sobivaid tingimusi loovad aga suurepäraselt niitmine ja karjatamine. Lisaks valmib suur osa seemnetest ka niidetud heinas ja mitmed taimed õitsevad ka niitmisjärgselt kasvavas taimestikus e ädalas. Hiline niitmine soodustab suurekasvulisi taimeliike ja pikas perspektiivis vähendab taimestiku liigirikkust.

Augustis on paljude niidutaimede seemned valminud, kuid kõik ei ole vaal maha pudenenud. See on hea aeg masinatega niitudelt seemnete kogumiseks. Heinateoks on aga lootusetult hilja, sest heina toiteväärtus on kesine ja sellist heina loom enam süüa ei taha. Meie liigirikkad niidud on kujunenud aastasadade või ka tuhandete jooksul just õigel ajal niitmise tagajärjel. Kui me seda nüüd eirame, saame ka teistsugused niidud. On aga põhjust arvata, et mitte tingimata liigirikkamad. Elurikkusele on tegelikult kõige parem, kui niidate järk-järgult: mõnda ala varem, mõnda hiljem. Mõne ilusa koha võite mõnel aastal ka üldse niitmata jätta.

Niite niideti aastasadu vikatitega. See on kaasaja standardite kohaselt paraku raske käsitöö. Meie hulgas on õnneks küllalt veel neid, kes vikatit elus käes hoidnud. Väga vähe on alles aga neid, kes vikatiga päriselt ka kariloomadele talviseks ülalpidamiseks vajaliku koguse heina valmis on teinud. Ruutmeetrite niitmine vikatiga on tore sportlik meelelahutus, hektarite niitmine aga raske füüsiline töö, mida vähesed on valmis iga-aastaselt tegema. Väiksemaid niidulappe soovitab Nordic Botanical kindlasti vikatiga niita. Me ei kahtle teie võimetes, kuid peame tõenäoliseks, et ühe heas füüsilises vormis inimese suvine vikatitöö ei saa olla palju suurem kui pool hektarit (5000 m2). Suurematel aladel tuleb kaasajal kasutada ikkagi mõnd motoriseeritud abivahendit. Lihtsaim ja odavaim neist on rohulõikur. Mis see on? Rahva seas on sedalaadi masinad tuntud peamiselt trimmeri nime all. Asjatundjad eristavad siiski peamiselt jõhviga töötavaid murutrimmereid, veidi suurema võimsusega metallist lõikekettaga rohulõikureid ja veelgi suurema võimsusega metsatöödeks mõeldud võsalõikajaid ja puhastussaage. Kaasajal on valikus ka juba üsna võimekaid akutoitel masinaid ja keskkonnasõbralikkuse aspektist võib neid kindlasti soovitada. Bensiinimootoriga tööriistal võiks soovitatav mootori kubatuur jääda vahemikku 25 – 35 cm3. Saadaval on nii kahe- kui neljataktilise mootoriga mudeleid. Neljataktilised on veidi vaiksemad ja veidi keskkonnasõbralikumad aga suurt erinevust neil kahetaktilistega võrreldes siiski ei ole. Võimsust on sellistel riistadel tavaliselt vahemikus 0,9 – 1,5 kW. Kaalu 5 – 6 kg. Sellest võimsamad masinad ei ole tegelikult suurema jõudlusega, sest piiriks saab teie enda võimekus tööriista liigutada. Raskemat masinat on liigutada ja kanda raskem.

Rohulõikurit kantakse kandetraksidega (mitte sangaga) ja sellel on reduktoriga lõikeorgani ülekanne (mitte trossiga kaarjas vars). Rohulõikuriga saab lõikeorganit vahetades trimmida ka muru ja saagida peenemat võsa, aga optimaalne on selline riist just kõrge rohttaimestiku niitmisel. Vikatist on rohulõikur 4 – 5 korda kiirem. Töö on aga endiselt füüsiliselt raske, lisaks veel mürarikas. Kanna kindlasti kaitseprille, kõrvaklappe, kinniseid jalanõusid ja pikki pükse. Rohulõikuriga suudab heas füüsilises vormis inimene aastas niita kuni 1,5 ha niitu.

Kel alad veelgi suuremad või raske füüsiline töö vastukarva, peab hankima või rentima järelkõnnitava latt- või rootorniiduki. Parimad neist suudavad niita ka üle 1 ha päevas. Lattniidukid on odavamad, aga aeglasemad ja kapriissemad. Neile ei meeldi kännud, lamandunud rohi ja muud keerulised situatsioonid. Samas on nad osta enamasti küllalt soodsad ja hoolika peremehe käes töökindlad ja pikaealised. Rootorniidukid on enamasti kiiremad, kuid ka kallimad. Rentida neid masinaid hetkel väga ei saa. Nordic Botanical’il on kavas käivitada niidutehnika renditeenus. Kui oleksid potentsiaalselt huvitatud, anna meile märku. Huviliste moraalne tugi aitaks teenust kiiremini käivitada.

Mitmetes hektarites mõõdetavate niitude puhul tuleb pöörduda päris põllumajandustehnika poole. Leidke endale mõni tubli põllumehest partner ja kui teie niiduhein on loomasöödaks hea, võib juhtuda, et teil ei tule niiduhoolduse eest midagi maksta ning hein läheb just sinna, kuhu ta kuulub – karilooma kõhtu!

 

Vikatiga niitmine on aeganõudev ja füüsilisi väljakutseid esitav töö. Samal ajal on see vaikne, rahulik, toimub looduskaunis kohas, värskes õhus ja ilusa ilmaga. Töö on palju kiirem ja lõbusam kui kutsud appi head sõbrad. Proovige ka vanu võtteid töö meeldivaks muutmiseks. Näiteks laulge midagi töö rütmis. Värske rohu lõhn, putukate sumin, siuh-siuh langev hein ja vikati luiskamise hääl koos lauluga oli sajandeid meie esivanemate suvede osaks. Omamoodi laulupidu.

Toores rohi rikneb kiiresti ja heina säilitamiseks tuleb teda kuivatada. Enamasti tehakse seda otse niidul, kus päike, tuul ja soe suveõhk kuivatavad heina parimal juhul paari päevaga. Üldiselt peab siiski arvestama nelja päeva kuni nädalaga. Kuivamise kiirendamiseks ja ühtlustamiseks heina kaarutatakse. See tähendab niidetud ja ühelt poolt kuivanud heina teistpidi pööramist ja kohevamaks kloppimist pärast paaripäevast kuivamist. Nii pääseb õhk paremini heinakõrte vahele ja päike kuivatama neid kõrsi, mis enne varju jäid. Heina kuivatamine nõuab head heinailma. Paar väikest hoovihma ei tee üldiselt kurja, eriti kui vihmajärgselt hein uuesti üles kaarutada. Lausvihma päevad on juba halvemad. Kahju heinale ei ole suur, kui hein on värskelt niidetud. Juba kuivanud hein aga kipub vihma saades kiirelt hallitama. Loomasöödana on selline hein kõlbmatu ja tema koristamine on kopituslõhna tõttu rõõmutu töö.

Heina kuivatamisel on parimaks tööriistaks pika varrega painduvate pulkadega plastreha. Reha saad osta poest. Varre ka, aga mitte eriti pikka. Hea heinareha vars on 2,5 – 3 m pikk. See tuleks niiduomanikul ise teha. Sirge kuuse- või ka lepalatt on parim rehavarre materjal, vana hea käsihöövel aitab latist varre valmis voolida. Varre materjal varu paar kuud enne heinaaega, koori see ära ja vars tee juba kuivanud materjalist. Reha kinnita varrele kruviga ja arvesta, et uue varre otsas võib reha peagi logisema hakata. Siis keera kruvi välja, toksa varre tagumise otsaga paar korda vastu kivi ja keera kruvi uuesti sisse.

Väga oluline on arvestada, et hoogsal heinatööl hõõrub ka siledaim rehavars riisuja käed rakku. Kui tööd on palju, pane parem kohe kindad kätte. Valusad rakud tekivad salamahti ja see võib rikkuda kogu heinateorõõmu.

Suurmatel aladel tuleb taas appi põllumajandustehnika.

 

Pikema rehavarrega pead vähem kõndima ja hoogsal tööl ei lõppe rehavars ootamatult otsa. Ole aga ettevaatlik, kui teed tööd koos sõpradega. Reha varre ots võib kergesti sattuda liiga lähedale tulnud sõbrale silma! Kui su käed ei ole just füüsilisest tööst vana talumehe kombel parkunud, pane kohe töö alguses kätte õhukesed töökindad. Rakud tulevad väga salamahti ja on väga valusad!

Hea hein lõhnab magusalt, kopitanud hein haiseb kõdu järele. Kui oma niidust hoolid, siis tuleb hein aga igal juhul ära viia. Maha jäetud hein lämmatab ja mädandab tema alla jäänud taastärkavat rohtu ja lisab niidule toitaineid.

Heina kuivatamisel ja koristamisel on veel üks oluline roll niidu järjepidevuse tagamisel. Nimelt pudenevad heina kuivatamise käigus maapinnale taimede seemned. Ka seemned, mis pole niitmise hetkel veel päris küpsed, suudavad küpseda kuivavas heinas ja heina koristamise käigus juba maha pudeneda. Niidetud ja koristatud maapind on lühikest aega seemnete tärkamiseks soodne keskkond ja seetõttu on heinakoristus oluline osa niidu loodusliku uuenemise tagamisel.

Heina koristamise peamised tööriistad on taas pika varrega reha ja heinahang. Hang on heina tõstmise tööriist, mis kohati unustuse hõlma on vajunud ja vaevalt neid kaasajal kuskilt poest enam osta saab. Enamasti on tegemist kolmeharulise hargilaadse riistaga, millel aga keskmine haru ülejäänutest ülespoole eemale on painutatud. Hea hangu vars on u 2 m pikk. Kui teil hangu ei ole, ei jää töö sellest tegemata. Ka sõnnikuveoks mõeldud peenikeste harudega hark ajab asja kenasti ära. Laiade lamedate harudega aiahark heinateoks ei sobi.

Rehaga riisutakse hein kokku vaaludesse, vahel ka hunnikutesse. Hanguga saab heina vaalust võtta ja koormasse tõsta või lühemate distantside puhul õlale toetatult ka transportida. Ka koormast heinalakka jõuab hein hangu otsas.

Heina võid niidult ära vedada niisiis kas otse hangu otsas või mõne transpordivahendiga. Tavaline üherattaline aiakäru ei mahuta kohevat heina kuigivõrd palju. Hea on, kui sul on võimalik niidule sõita sõiduauto ja järelkäruga. Kärusid saab rentida ja võid kohe julgelt suurema võtta. Lahtine hein on kohev ja kerge ning ka tagasihoidlik sõiduauto jaksab vedada endast kordi suuremat heinakuhja.

Isetehtud hein on nn lahtine hein. Põllumajandusmasinad pressivad heina pakkideks või rullideks. Lahtine hein on alguses väga kohev. Aja jooksul vajub hein iseenda raskuse all kokku. Nii võib kolmemeetrisest heinakuhjast saada paari nädala jooksul u meetrikõrgune. Lahtise heina ladustamisel heinalakka või -küüni võid sellega arvestada ja heina veidi tallata. Siis mahub teda rohkem. Tallamise töö meeldib eriti lastele. Ka hea hein veidi tolmab, hoolitse heinatallamisel ruumi hea ventilatsiooni eest!

Heinateo "püha kolmainsus"

Vikat. Siin nn Lääne-Eesti löega (lüsi – vikati vars). Lõuna-Eestis jm on levinud ühe vitsaga kinniseotud pulgaga löed. Hea vikati reegleid on tegelikult vähe, ehkki sageli võib teadjate jutust vastupidine mulje jääda. Kes ei usu, võib külastada Eesti Rahva Muuseumi vikatite kollektsiooni. On seal vast liigi- ja vormirikkust!

Reha on lihtne tööriist. Vanasti tehti kogu reha puust ja kel võimalik, võib puust reha proovida. See on aga jäik ja kipub mätaste ja juurte taha kinni jääma. Kaasaegne painduv plastreha on oluliselt parem. Raudreha (ja selle jäigast plastist analoogid) heinateoks ei sobi.

Hang (ei ole sama, mis lumehang – käänamine hang, hangu, hangu) on väga kasulik tööriist. Et aga tegemist on spetsiifiliselt käsitsi heina tegemise tööriistaga, on nad kaasaja tööriistade valikust peaaegu kadunud. Vanasti olid hangud tervikuna tehtud ühest harunenud ladvaga puust.

Niiduhein on väärtuslik loomasööt. Kui sul endal rohusööjaid loomi pole, proovi hein viia neile, kellel on. Karjakasvatajad on heina kvaliteedi osas nõudlikud. Hoolitse, et su hein oleks hästi kuivanud, lõhnaks hästi ja ei sisaldaks loomadele ohtlikke esemeid (traate, nööre, klaasikilde jms).

Kui heina on vähe ja seda ei ole mõtet kaugemale transportida, siis saad heina kompostida. Kuiv hein komposteerub väga aeglaselt ja moodustab üllatavalt vettpidava hunniku, mille sees olev kuiv hein ei taha mitte lagunema hakata. Lagunemise kiirendamiseks on hea hunnikut segada või niisutada. Hein on aga suurepärane vahe- ja täiteaine olmejäätmete, kuivkäimla sisu jms kompostimisel.

Kui sa pole kunagi lakas värsketel heintel maganud, siis proovi see kindlasti ära!

Kuiv hein ka põleb, aga heina põletamine ei ole kindlasti soovitatav. Hein suitseb põledes tugevalt ja suits on väga ebameeldiva kirbe haisuga. Heinast jääb alles palju tuhka (u 10 korda rohkem kui puidu põletamisel) ja heinas leidub lisaks surnud taimedele lühikeseks ajaks seal varju leidvaid putukaid.

Niidualade karjatamisest ja väikese lamba- või kitsekarja pidamisest kirjutame juba lähitulevikus.

Kõrgemäe talus on lisaks seemnekasvatusele ka niidud ja karjamaad. Meie karjamaid hoiavad heas korras lambad ja meie niitude hein on neile talvesöödaks.