Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval ka varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.

Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.

Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline kasvades kõrvuti  rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järgi vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.

Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.

Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülaseliikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud vaid Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.

Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.

Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesi eristatavaid koldrohuliike. Selletõttu ei saa olla kunagi päris kindel näiteks, millist värvi on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.

Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.

Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja samapeenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurmatele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb pärismadaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-madara juuri nii nagu sugulase värvmadara juurigi, punase värvaine saamiseks.

Kerakellukas on meie looduses ükt tavalisemaid kellukaliike ja kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.

Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahvaseas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamatest metsadest. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!

Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) aitab eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis kohati suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigitiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.

Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kellukavälimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsuseda. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnekogus, olles keskmise läbimõõduga 0,25 mm.

Ümaralehine kellukas on piklike varrelehtedega. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega vaid teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.

Köömneid teavad maitsetaimena kõik. Looduse kasvab aga samanimeline putk, mille seemneid me köömnetena tunneme. Köömnetaim on väikesekasvuline kaheaastase elutsükliga putk, mis ei torka üksiktaimena sageli väga silmagi. Veelgi vähem torkavad silma tema esimese kasvuaasta lehekodarikud, mis meenutavad veidi porgandilehti. Õisikuvarre kasvatab taim alles teisel aastal, väikesed valged õied sarikjates õisikutes asenduvad peagi pruunikate seemnetega, mis algajale taimehuvilisele on äravahetamiseni sarnased mets-harakputke omadega. Võta seemned ja maitse. Kui maitsevad hästi, on tegemist ehtsate köömnetega! Köömned kasvavad kuivematel niitudel, sageli aga ka teeäärtes jm häiritud kasvukohtades.

Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega ta tõenäoliselt vähendab viljasaagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?

Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist ühe taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma veel oktoobriski.

Põldjumikas on lähisuguluses nii arujumika kui rukkilillega. Enamasti on põldjumikas aga oma sugulastest oluliselt pikem ning alati sügavalt lõhestunud lehtedega. Lehti on tal aga korraga väga erinevaid, ning ei maksa imestada kui mõned neist on siiski päris tervete servadega. Põldjumika õite värvus on sarnane arujumika õitega, kuid õied ja pungad on oluliselt suuremad. Ehkki nimi viitab põldudele, ei kasva põldjumikas kõrvuti oma sugulase rukkilillega, vaid pigem oma teise sugulase arujumikaga. Põldjumikas on pesueht niidutaim eelistades pigem kuivemaid niite. Kui näed oma niidul kasvamas põldjumikat, kuid kibeled juba juuni lõpus heina tegema, jäta mõned taimed kasvama. Põldjumikas ei kipu arujumika kombel ädalas enam väga õitsema. Niitmist talub ta aga sellegipoolest hästi.

Sigur on kena lill ja paiguti meile looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpru raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.

Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti aga meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.

Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning nagu paljude teistegi põliste põllulilledega, on tema levik viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohutatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanuse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.

Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand. Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses on porgand aga kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.

Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alahiodmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.

Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajatest. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi, mida noppida, ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.

Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi, just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.

Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte silmatorkava värviga lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.

Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigilt teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada aga nagu see sageli on, on olukord tegelikult keerulisem kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobu- ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.

Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid kasvades väga erinevates niidutüüpides aga teda leiab ka teedeäärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadel jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar.

Ojamõõla tunnevad paljud inimesed, sageli aga hoopis karukella nime all. Ka karukella nimel pole miskit viga, paraku on see aga täiesti ühemõtteliselt antud hoopis ühele teisele taimeperekonnale. Seega, räägime ojamõõlast. Ojamõõl on niiskemate niitude taimeliik, mille kellukjalt rippuvate õitega punased varred paistavad eriliselt silma maikuisel niidul. Taim õitseb tegelikult pikemalt, kuid hiljem kipub ta jääma rohkem teiste taimede varju. Ojamõõla seemneid on loodusest kogunud ilmselt igaüks. Ka siis kui see sugugi kavas pole olnud. Nimelt levivad ojamõõla haakekarvadega seemned looduses takjakombel loomade karvkattes. Loodusesse pääsenud inimloom oma pükstega teeb aga töö ära sama hästi. Tõsi, mõned seemned jõuavad lõpuks ka prügikasti aga parema puudumisel on seegi levikuviis. Vahel hübridiseerub ojamõõl meie teise loodusliku mõõla maamõõlaga. Maamõõl on ka meie seemnevalikus olemas.

Maamõõl erineb sugulasest ojamõõlast mitme tunnuse poolest. Tema õied on püstised, kenasti avatud ja säravkollased. Ka kasvukoht on oluliselt erinev. Maamõõl kasvab viljakamatel niitudel ja avaramates metsades. Levinud on ta aga ka inimtegevusest tugevamalt mõjutatud aladel nagu prahipaigad ja jäätmaad. Maamõõl on sugulasest ojamõõlast oluliselt hilisem õitseja, kuid mingis osas nende õitsemisaeg kattub ja vahel liigid ka hübridiseeruvad. Hübriidid on väljanägemiselt igas mõttes kahe vanemliigi segu. Ka maamõõla seemned on haakekarvadega ning levivad nii loomade kui püksisäärtega.

Harilik kuldkann on tõeliselt kuldsete õitega väikesekasvuline lill, mille peamiseks kasvukohaks on kuivad looniidud ja seetõttu on ta levinud peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Välimuselt on ta roomavate ja pooltõusvate vartega rohttaim, taimeanatoomiliselt aga hoopis väike poolpõõsas. Tema varte alumised osad on nimelt puitunud ja lehtivad igal aastal uuesti. Kuivade kohtade taimena tal vahel ei vea ja kesksuvine põud lõpetab ta õitsemise enneaegselt. Pole aga probleemi, pärast esimest korralikku vihmasadu jätkab ta sealt, kus pooleli jäi ning õisi võib nii näha veel ka septembris.

Sarik-hunditubakas on kõigepealt üks väga paljudest kollase õiega korvõielistest. Eristub ta teistest aga oma tiheda liitõisikuga, tugeva jäiga varrega ja sageli teistest sama kasvukoha taimedest kõrgema kasvuga. Sarik-hunditubakas on sageli väga kuivade alade taim aga ei pelga ka varjulisemaid alasid ning häiritud kooslusi nagu teedeääred, söödid jms. Mõnevõrra sarnaneb sarik-hunditubakas ka meie seemnevalikus oleva voolme-ristirohuga, kuid erineb sellest tervete lehtede poolest. Kasvukohad on neil aga sarnased ja nad kasvavad sageli koos.

Koera-pöörirohi on mõjuka nimega taim. Nimi viitab tema kunagisele rahvalikule kasutusviisile marutõbiste ja muidu segaseks läinud koerte arstimisel. Ravimtaimena on koerapöörirohtu kasutatud väga erinevate, nii füüsiliste kui vaimsete haiguste ravil. Purihambaid meenutavate viljade tõttu on temast otsitud abi hambavalu leevendamisel, on usutud, et tema tarvitamine tekitab joovet või hallutsinatsioone jm. Tõde on aga see, et taim on lihtsalt mürgine ja mõtlematult teda suhu toppida ei tasu. Tegemist ei ole niidutaimega. vaid liigiga, mis eelistab kasvukohana erinevaid jäätmaid ja muid ajutisi elupaiku. Tema õied on suured, värvuselt tagasihoidlikud, kuid väga kaunid. Vaasi ei maksa teda siiski korjata, sest õite lõhn ei ole pehmelt öeldes meeldiv. Tagaaia kaunistuseks on salapärase nime ja välimusega vägev taim aga igati paslik.

Liht-naistepuna on teistest naistepunaliikidest eristatav kahe kandiga varre ja vastu valgust vaadates justkui pisikeste aukudega lehtede poolest. Sellest ka ladinakeelne liiginimi perforatum. Eestikeelse nimega on keerulisem. Ehkki nimi on ju selge, pole päris teada, mida see vanarahvale on tähendanud. Tegemist on aga tuntud ravimtaimega, mida on kasutatud verejooksude tõkestamiseks ja haavade puhastamiseks ning arvatav seos on naiste kuupuhastusega seotud vaevuste leevendamisega. Naistepuna on kasutatud ka kanga värvimiseks ning värviga on taimel seotud veel üks huvitav asjaolu. Nimelt, kui naistepuna õite kollaseid kroonlehti hõõruda, muutuvad need … lillaks!

Äiatar on vastuolulise nimega, kuid täiesti vastuolutult kaunis lill. Nime äia-osa viitab justkui mehele, -tar-osa aga naisele. Lisaks on nimi väga sarnane äiaka (vaata eestpoolt) nimele ja seetõttu on vahel selgem viimast hoopis nisulilleks nimetada. Nimede sarnasus ei viita aga taimede sarnasusele. Äiatar on tubli niidulill mõjudes suve teise poole õitsejana kimalastele nagu magnet rauale. Äiatar eelistab kuivemaid niite ja kannatab hästi niitmist ja karjatamist. Kariloomad teda eriti süüa ei tahagi. Vikat lõikab teda küll, kuid juba paari nädala möödudes on taimel püsti uued õisikuvarred ja kimalaste pidu läheb edasi. Äiatari on kasutatud ka ravimtaimena väga mitmesuguste hädade vastu. Kas ta ka millegi vastu aitab, pole kindel, kuid botaanik Toomas Kukk võtab oma raamatus “101 Eesti lille” äiatari ravitoime kokku nii: “Igatahes teadaolevalt ei tohiks äiatari tee joomine olulist tervisekahju tekitada”.

Kare seanupp on üks paljudest kollase õiskuga korvõielistest ning ilmselt ka üks üsna mitmest, mida peetakse ekslikult võililleks. Sarnasus ja ka sugulus võilillega on täitsa olemas, kuid kui võilill kasvab enamasti inimtegevusest häiritud taimekooslustes, siis kare seanupp on ehtne niidulill. Seanupp õitseb võilillest oluliselt hiljem, on tagasihoidlikuma õisikuga ja tema seemnete pappus, ehk “langevari” on pruunika tooniga. Kare seanupp võib õitseda vaikselt terve suve ja üksikuid õisi võib näha isegi hilissügisel, kuid põhiline õitseaeg jääb ikkagi juunikuusse. Alates augustist pakub niitudele kollase lisamises talle abikäe aga sugulane sügisene seanupp. Vahet teha on lihtne, kui varrel on üks õisik (rahvakeeles õis), on tegemiset kareda seanupuga, kui mitu, on liigiks sügisene seanupp. Kollase õiega korvõielisi on aga sedavõrd palju, et lisaks seanuppudele on meiegi valikus neid rohkem kui üks.

Harilik härjasilm on kõige tavalisem karikakraks nimetatav lill. Rahvasuus on ta olnud erinevate nimedega, kuid paljud neist on viidanud teatud kodulinnu tagumisele poolele ja seetõttu on taimele ametlik nimi pandud võrdlemisi mittemidagiütlev. Kaasajal nimetatakse teda rahva seas enamasti karikakaraks ja ehkki see ei ole korrektne, ei ole see ka suur patt.

Härjasilm on väga tavaline niidulill ja eriti arvukas neil aladel, mis millalgi olnud ka põlluna kasutusel. Üldjuhul idaneb härjasilm hästi väga erinevatel muldadel ja õitseb rikkalikult juba teisel kasvuaastal.

Harilik käokannus on meie kodumaine lõvilõug. Sarnaselt oma aedades kasvatatavatele sugulastele, on käokannus imeilus taim. Tema looduslikeks kasvukohtadeks on kuivad niidud, teeservad, põluääred ja sageli väga väheviljakad alad. Leidub klibuseid rannaalasid, kus käokannus on üks väheseid püsivalt kasvavaid taimeliike. Käokannuse konkurentsivõime teiste liikidega on kesine ja tema püsivaks kasvamiseks on vaja teistele liikidele sobimatuid tingimusi (nagu rannikuklibul) või sagedasi pinnasehäiringuid (põlluservadel). Taime liiginime kallal saab ka veidi norida. Kannus on taime õiel tõepoolest olemas. Käol kui linnul tegelikult kannuseid ei ole. Käo, tema kehaosade ja temale omistatavate esemete järgi nimetatud taimeliike on lihtsalt liiga palju. Meiegi seemnevalikus on lisaks käokannusele olemas ka käokann. Taimed on väga erinevad, nimed aga väga sarnased.

Harilik nõiahammas kasvab väga erinevates kasvukohtades. Teda võib leida nii kuivadelt kui ka üsna niisketelt niitudelt. Erinevates tingimustes on tema kasvukuju väga erinev. Kuivadel loopealsetel on tegemist madala ja maadmööda roomava lillega. Viljakamatel aladel moodustab ta aga kõrgeid ja kergesti lamanduvaid puhmaid. Tema kollased õied ja sõrmedena laialihoidvad peenikesed kaunad on aga alati äratuntavad.

Nõiahammas on visa taim ja kannatab erakordselt hästi põuaseid, väheviljakaid ja muus mõttes karme kasvukohti. Kesksuviti võid teda näha ka näiteks suurte kenade kollaste mätastena muidu korralikult pügatud maanteede äärtes.

Käokann on üks paljudest käo keahosade või käole kuuluvate esemete järgi nimetatud taimedest. Kui mitme taimeliigi puhul on seotus käoga vaid meie keeleruumi teema, siis käokann on käoga seotud mitmete rahvaste keeltes. Ka lille ladinakeelne nimi on “käo õis”. Nime poolest kipub käokann segi minema käokannusega, millega tal mingit lähisugulust ei ole. Välimuselt sarnaneb käokann aga vägagi tõrvalillega, millega lähisugulus on täiesti olemas. Kui tõrvalill kasvab enamasti kuivades kohtades, siis käokann vastupidiselt eelistab niiskemaid niite, metsaservi ja lausa madalsoid. Lillepeenras kasvab see kaunis lill aga meelsasti ka tavalisel aiamullal.

Tõrvalill on oma nime saanud tänu tõrvalaadsele mustale kleepuvale ollusele oma õisikuvartel. See aitab taimel vabaneda vart mööda ülesronivatest kahjuritest. Seemnekasvatajatena aga teame, et vähemalt seemnetest toituvate liblikaröövikute vastu ei ole tõrvast kasu. See selleks. Tõrvalille täpne süstemaatiline kuuluvus on ebakindel aga laias laastus on ta väga lähedane põisrohtudega, kui mitte päris üks neist. Tõrvalill armastab kuivi liivaseid kasvukohti ja ehkki teda võib leida üle Eesti, on ta Lõuna-Eesti liivastel nõlvadel vast kõige tavalisem. Taim kasvab seemnetest väga kenasti ja moodustab ka looduslikult sageli tihedaid klumpe, mis õitseajal tunduvad Eestimaa kohta eksootiliselt silmatorkavad.

Kukesaba on looduses soiste alade, kraavikallaste, niiskete niitude ja rannikualade taim. Kes aga tahab seda imekaunist lille koduaias näha, ei pea tema looduslikest eelistustest end heidutada laskma. Kukesaba kasvab kenasti ka kuivemal mullal ja teda võib vabalt kasvatada näiteks lillepeenras. Kukesaba on suur tolmeldajate lemmik ja hea meetaim ning erakordse dekoratiivsuse tõttu tuleks aladele, kus ta kasvada põhimõtteliselt võiks, teda ka külvata. Ainult ärge selle saavutusega oma välismaalastest sõprade ees väga eputage. Nimelt on kukesaba meil küll looduslik, kuid paljudes teistes maailma piirkondades meie sosnowski karuputkega võrreldav invasiivne võõrliik.

Haisev jooksjarohi on imekaunis lill. Aga jah, haiseb! Ehkki taime ristijad tabasid nimega seekord naelapead, ei mõelnud nad ilmselt, et keegi üritab kunagi taime ja selle seemneid müüa. Vaatamata kaunidusele, ei ole jooksjarohtu tõepoolest mõtet tuppa vaasi tuua. Taim lõhnab ebameeldivalt ja on veidi kleepjalt näärmekarvane.

Jooksjarohud on lubjalembesed ja kasvavad looduslikult peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti kuivadel ja parasniisketel niitudel. Sõltuvus lubjast ei ole nii range, et ta mujal kasvada ei saaks. Taim kasvad harilikult keskmise suurusega puhmikutena, on tuntud ravim- ja meetaim.

Pune on kõigile tuttav taim. Kui ka välimust ei tea, siis maitset ikka. Pune on nimelt tuntud maitsetaim, mille nimeks maitseaineriiulis enamasti oregano. Eesti keeles teatakse teda ka vorstirohu nime all, sest just seda taime lisati erinevatele vorstitoodetele. Pune on ka tuntud ravimtaim, kuid puneteed võivad selle erakordse maitse ja aromaatsuse tõttu juua ka täiesti terved inimesed. Meetaimedest on punele Eesti loodusest raske vastast leida ja pune on eriline liblikate lemmik. Meie kasvatuse punepeenrad on taime õitsemise ajal samapalju ka liblikapeenrad.

Põldmagun on üks paljudest mooniliikidest, kuid üks mitte nii paljudest, mis meie kliimatingimustes ilma inimese tahtliku abita hakkama saab. Inimese tahtmatut abi põldmagun siiski vajab. Nimelt on tegemist ühe kauni põlise põlluumbrohuga, mis kõrvuti mitme teise kauni põllulillega on ajalooliselt rikastanud meie haritavate põldude elustikku. Põldmagunat võib rõõmustavalt tihti veel näha ka Eesti mahedamalt majandatavatel põldudel. Palju on aga ka põlde, kus magunat võiks kasvada, kuid intensiivsed põllumajandusvõtted ja keemilised herbitsiidid on selle kauni ja võrdlemisi süütu umbrohu koos mitmete teiste sarnastega hävitanud.

Süstlehine teeleht on üks meie niiduteelehtedest. See üsna ilmetu teeleht, mis õuemurus kasvab, on suur teeleht. Öelda süstlehise kohta, et ta on imekaunis lill, oleks mõningane liialdus aga oma õrnade õiskutega moodustab ta koos teiste niidutaimedega ometi imekauneid kombinatsioone. Süstlehine teeleht on väga vähenõudlik ja visa taim. Kehvemates kasvutingimustes on ta pisike, tema varred vaevu 10 cm pikkuded, õisikud hernesuurused ja ümarad. Paremates kasvutingimustes on taim kordi suurem ja õisik pikergune. Süstlehise teelehe tagasihoidlik õiteilu ei ole niivõrd seotud õite kroonlehtedega, vaid pikalt õitest väljaulatuvate valgete tolmukaniitide ja kollakate tolmukatega.

Keskmine teeleht on teelehtedest kahtlemata kõige kaunim ja teda võib vabalt ka lilleks nimetada. Võrreldes teise meie seemnevalikus oleva teelehe, süstlehise teelehega, on keskmise teelehe õisik pikem, saledam ja tema tolmukaniidid on imekaunilt õrnroosad. Keskmise teelehe eestikeelne nimi on ilmselt tõlge tema ladinakeelsest nimest (media – keskmine), Eestis on olemas veel ka suur teeleht, väikest teelehte aga ei ole. Keskmine teeleht on levinud niidutaim ja kasvab väga mitmesugustel niitudel. Teelehele kohaselt on taime lehestik on vaid maapinnalähedase rosetina ja seetõttu kannatab ta suurepäraselt ka regulaarsemat niitmist. Ta võib kasvada ka sinu õuemurus. Otsi teelehe lehti, mis on tavapärasest karvasemad. Jäta need kohad niitmata ja saad peagi veenduda, et kõik teelehed ei olegi ilmetud.

Hõbemaran on üks paljudest Eesti maranatest. Nagu enamik neist, on ka hõbemaran kollaste õitega. Teistest erinevaks teeb ta aga lehtede alakülje hõbedane toon. Küllalt karvased võivad olla ka lehtede pealmised pooled.

Hõbemaran on sage kuivade niitude liik, kuid torkab silma ka teede äärtes, kruusateede keskosadel, mõnedel söötidel jm. Hõbemaran on väga visa taim ja kannatab hästi väga kuivi, toitainetevaeseid, tallatavaid jm keerulisi kasvukohti.

Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.

Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.

Käbihein on oma nime ära teeninud käbisarnase õisiku tõttu. Sarnasus tuleb eriti esile kui taim on juba ära õitsenud. Käbihein on pooleldi roomav taim, mis võib olla karjamaadel ja mõnedes õuemurudeski lausa maadligi roomav ning sirutab maast veidi kõrgemale vaid oma õisikud. Kariloomad käbiheina õisikuid väga süüa ei taha ja õitsemise ajal on karjamaa kohati kenakesti lillakirju. Muruniiduk sööb käbiheina õisikuid aga tõrkumata ja nii ei tea paljud muruomanikud, millest nad ilma jäävad. Käbihein on ka eriline kimalaste ja mesilaste lemmik ning muidu väga visa taim. Lisaks lagedatele niitudele ja karjamaadele võid käbiheina leida ka hõredamatest metsadest. Seega on käbihein suurepäraseks täienduseks sinu aia varjulisemate piirkondade taimestikule.

Kibe tulikas on omamoodi topeltnimi. Nii kibe kui tulikas viitavad taime tulitavalt kibedale maitsele. Sarnaste õitega tulikaliike on Eestis üle kümne, kuid kuivematel ja parasniisketel niitudel on kibe tulikas neist kõige tavalisem ja vahel sedavõrd arvukas, et suudab õitsemise ajal kogu niidu kollaseks värvida. Tulikatel on vastuoluline maine. Eeskätt seetõttu, et kibeda tulika sugulane roomav tulikas on levinud ja tüütu muru- ja peenraumbrohi. Teiseks ilmselt ka seetõttu, et tulikad, kibe tulikas nende hulgas, on üksjagu mürgised. Õnneks annavad nad oma mürgisusest kibeda maitsega märku ja seetõttu ei kujuta nad endast reaalset ohtu ei inimestele ega kariloomadele. Et tulikate perekond on liigirikas, on igal niidutüübil omad tulikad ja seetõttu ei ole ilma ühegi tulikata ükski niit päris õige.

Harilik kukehari on Eesti mõistes ekstreemselt kuivade kasvukohtade taim. Erinevalt mitmest teisest liigist, kes kuivemal perioodil ära kuivavad, on kukehari nagu kaktus. Ta varub vihmasemal ajal vett on paksudesse lehtedesse ja suudab olla kenasti haljas ka siis kui teised on kuivanud. Enamasti kasvab kukehari kohtades, kus mullakiht on õhuke ja vahel ka kohtades, kus mulda polegi. Kukeharjale muld tegelikult meeldib, kuid viljakamates tingimustes on temast märksa kõrgemakasvulisi taimi, millega madalakasvuline kukehari ei suuda konkureerida.

Kukehari võib kasvama hakata ka varrejuppidest, kuid vaatamata asjaolule, et tema seemned on imetillukesed, kasvab taim erakordselt edukalt ja kiiresti ka seemnetest.

Voolme-ristirohi on silmapaistev taim. Seda peamiselt oma kõrge kasvu tõttu aga ka kuldkollase lopsaka õisiku tõttu. Ristirohtusid on Eestis mitut liiki, kuid voolme-ristirohi on neist levinuim. Taim on üldiselt vägagi iseloomuliku välimusega, kuid eemalt vaadates sarnaneb veidi soolikarohuga. Viimase õisikutel (korvõieliste “õied” on tegelikult õisikud) puuduvad aga keelõied (kroonlehtedega õied).

Voolme-ristirohi on kummalise levikuga taim. Hästi teavad teda lääne-, põhja- ja kagueestlased. Eesti keskosas on taim aga tõeline haruldus.

Punane pusurohi eristub teistest pusurohtudest oma punaste õite poolest. Et aga pusurohud, põisrohud, tõrvalilled ja käokannid on üsna lähedalt suguluses, et ole iga sarnase välimusega punaste õitega lill siiski kindla peale veel punane pusurohi. Muidugi annavad vähest kindlust pusurohu puhetunud õietuped, kuid nagu taime ladinakeelne nimi dioica viitab, on taim kahekojaline. See tähendab, et on olemas nii emased kui isased taimed ja isastel on küll punased õied, kuid mitte puhetunud õietuppesid. Segadustele vaatamata on punane pusurohi kaunis lill. Ehkki kasvab edukalt ka lagedamatel aladel, on varjulisemad kasvukohad kohad tema päriskoduks. Punase pusurohuga on veel üks klaarimist vajav segadus. Nimelt tõlgendatakse tema ladinakeelset nime sageli viitena mitte kahekojalisusele, vaid kaheaastasele elueale. Meie seemnekasvatuse punased pusurohud on aga kindlasti püsikud.

Longus põisrohi on väga kena ja õitsemise ajal tõesti veidi longus õitega lill. Seemnete valmimise ajaks keeravad tema õied end uuesti püstiseks, et ülalt avanevatest kupardest kõik seemned kohe välja ei pudeneks. Longus põisrohi on kuivemate kasvukohtade taim ja oma sügavale ulatuva juurestikuga elab kenasti üle ka keskmise põua. Liivastes ja klibustes kasvukohtades on ta tihti üks väheseid õitsevaid taimi. Heas kasvukohas õitseb longus põisrohi eriti rikkalikult ja ka küllalt pikalt ning õitsemise tippajal võib tunduda, et taim ainult õitest koosnebki.

Harilik kuldvits sarnaneb veidi voolme-ristirohuga. Sarnased on ka mõlema liigi kasvukohaeelistused. Kuldvits on siiski ristirohust levinum ja teda võib leida kõikjalt Eestist. Kuivadel niitudel on harilik kuldvits sageli sedavõrd arvukas, et värvib oma õitseajal terve niidu kuldkollaseks. Seda ei ole tal ka väga raske teha, sest teisi niiduliike, kes sedavõrd hoogsalt augustikuus õitseks, väga ei ole. Kuldvits kasvab lisaks niitudele meelsasti ka metsasihtidel, raiesmikel, vanematel söötidel jm.

Lisaks harilikule kuldvitsale leidub Eesti looduses ka ohtlikku koduaedadest plehkupannud ilutaime kanada kuldvitsa. Kohati on see võõrliik vallutanud hektarite kaupa nii hüljatud põllumaid, jäätmaid kui ka ajaloolisi niidualasid. Liigid on eristatavad peamiselt õisiku kuju järgi. Õppige neil kindlasti vahet tegema, sest üks neist väärib tõrjumist ja teine hoolt.

Nõmm-liivatee on meie kodumaine liivateeliik. Ta on lähedases suguluses tuntud maitsetaime tüümiani ehk aed-liivateega ning kõikjal, kus kõlbab kasutada viimast, kõlbab kasutada ka esimest. Nõmm-liivatee on eriti kuivade kasvukohtade taimeliik ning kasvab sageli seal, kus temaga võistelda suudab vaid mõni kukehari. Nõmm-liivatee moodustab tiheda maapinda mööda roomava taimemati, millel kõrgust harva üle 5 cm. Maa all on taim aga märksa tublima kasvuga ja tema juured ulatuvad kuni 50 cm sügavusele. Nõmmliivatee on küll tagasihoidliku kasvuga, kuid väga tubli õitseja. Õitsemise ajal kattub liivateematt nii tihedalt õitega, et muid taimeosi pole nähagi. Keeda endale tass nõmmliivateeteed ja istu nautima putukate suminat liivateemeres!

Kassiristik näeb välja nagu kiisu. Armas, pehmelt karvane ja noh, …roosa. Igal juhul tabav nimi. Midagi armsalt kassilikku selles taimes tõepoolest on. Kassiristik ei pruugi koheselt olla ristikuna äratuntav, kuid lähedamalt vaadates on lehed selgelt kolmetised ja õisikudki, ehkki piklikud, üsna ristikulaadsed. Kassiritik on erinevalt enamikest ristikutest kaheaastane taim. Taimed paljunevad heades kasvukohtades aga seemnetest sedavõrd hästi, et leidub alasid, kus nad kasvavad peaaegu monokultuurselt. Sellised kohad on alati väheviljakad ja sageli ka mingil kombel häiritud. Näib, et taimele piisab kasvamiseks ka paljast liivast. Kassiristikut võib sageli näha raiesmikel, teede äärtes ja niitude eriti kuivadel osadel.

Kuldristik on kollaste õitega ristik. Ehkki selgelt eristatav ja äratuntav, ei torka ta oma õitsemise ajal väga silma. Seda seetõttu, et sarnaseid kollaste õitega taimi on mitu. Sama üldmulje jätavad näiteks sirplutsern, humal-lutsern ja ka aas-seahernes. Kui kuldristiku õisikunutid hakkavad aga õitsemist lõpetama, värvuvad nad aegamööda kuldseks kastanpruuniks. Nii on taim äraõitsenult dekoratiivsemgi kui täies õies olles.

Nagu kassiristikki, on kuldristik kaheaastane taim. Tema seemneline paljunemine on aga enamasti sedavõrd edukas, et taim suudab niitudel edukalt paljuneda. Iseloomulik on kuldristik just liivasematele niitudele, kuid kasvab ka muudes kuivades niidutüüpides, teede äärtes, vanadel söötidel jm.

Keskmine ristik on vägagi tavaline taim. Sageli aetakse teda segamini aasristikuga ja sarnasused on tõepoolest olemas. Mõlemal on punased õied, kolmetised lehed ja ristikutele üsna omane puhmasjas kasvuvorm. Keskmise ristiku õied on aga kaunilt tumepunased, lehekesed on piklikud, ilma aasristikult tuttava heledama V-märgita ja taim kasvab väga sageli vegetatiivse leviku tagajärjel tekkinud suurte pea monokultuursete laikudena. Ristikute hulgas on kesmine kõike varjutaluvam, kuid kasvab üsna samahästi ka täispäikese käes. Keskmine ristik õitseb rikkalikult ja pikalt aga kummalisel kombel on suurem osa õisi ja isegi õisikuid, seemneteta. See on üks põhjustest, miks suurpärastele söödaomadustele vaatamata ei ole keskmine ristik laialdaselt kultuuristatud.

Mägiristik on üks meie mitmest valge õiega ristikust. Mägedega ei ole sel ristikul Eestis mingit pistmist. Pigem on ta levinud just meie tasasemates piirkondades. Mägiristik on lubjalembene. Õnneks ei tähenda see aga seda, et teda leidub vaid Lääne- ja Põhja-Eesti looaladel. Leida võib teda pea kõikjal Eestis, kuid mujal on ta märksa haruldasem.

Mägiritik on uhke püstise kasvuga kuivade niitude taim, mis sageli kasvab koos teiste iludustega ning on loopealsetel niitudel sageli üks dominantidest. Mägiristiku lehed on veidi sarnased keskmise ristiku lehtedele ja on ka kasvukohti, kus mõlemad esinevad koos (lisaks sageli veel aas- ja valge ristik).

Aasristik on punane ristik. Esiteks on tema õied (ja õisikud) punased ja teiseks on temast aretatud kultuurtaimena kasvatatav punane ristik. Aretustöö on aga kultuurvormi looduslikust nii kaugele viinud, et ka eesti keeles on sellele antud eraldi liiginimetus. Aasristik sarnaneb väga keskmise ristikuga, kuid tema lehekesed on ümaramad ja enamasti on lehtedel iseloomulik heledam V-kujuline laik. Aasristiku õied on enamasti keskmise ristiku õitest heledamad, vahel pigem roosad kui punased.

Aasristik kasvab väga mitmesugustel niitudel, väga kuivadest kuni veidi niisketeni. Taim on väga kohanemisvõimeline. Kuivadel väheviljakatel aladel on ta pisike ühe varrekese ja paari õisikuga väike lill. Viljakamal mullal aga moodustab ligi poolemeetrise läbimõõduga lopsakaid puhmaid.

Üheksavägine on võimsa nimega taim. Võimas on ka taime välimus ja ehkki taim on väga kaunis, ei võimalda tema suurus teda kergekäeliselt lillekski nimetada. Heal mullal kasvab ükesavägine kuni 2 m kõrguseks. Taim on kaheaastane ja esimesel kasvuaastal kasvatab vaid maapinnal oleva lehekodariku. Vars ja selle tipus olev õisik ilmub teisel kasvuaastal. Seejärel taim kuivab. Üheksavägisel on tohutul hulgal seemneid. Erinevatel hinnangutel 100 000 – 150 000. See aga ei tähenda, et taim paljuneks ülimalt efektiivselt. Ka heal kasvukohal on taimi reeglina vähe. Ilmselt nõuab seemnete idanemine ideaalilähedasi tingimusi. Vastrajataval niidualal on need aga ilmselt tagatud ja kui üheksavägine on seemnesegus olemas, siis küllap sa teda ka näha saad.

Üheksavägise nimi viitab, et teda on kasutatud ravimtaimena väga mitme haiguse vastu. Samuti on ta hea meetaim ja kena lill vaasis. Taim tunneb end hästi just kuivematel kasvukohtadel ja regulaarselt niidetaval niidul on hea kui jätad niitmisel alati mõned taimed kasvama. Muidu sureb üheksavägine aja jooksul välja.

Pikalehine mailane on üks paljudest siniseõielistest mailastest. Teistest mailastest on teda lihtne eristada, nagu liigi nimigi viitab, pikkade lehtede järgi. Looduses on ka kasvukoht heaks vihjeks. Nimelt on pikalehine mailane niiskemate kasvukohtade taim. Teda võib kohati üsna arvukalt leida veekogude kaldaaladel ja niisketel niitudel, näiteks lamminiitudel. Tegelikult kasvab taim küllalt hästi ka kuivemal pinnasel, näiteks lillepeenras. Pikalehine mailane on sedavõrd kaunis lill, et sellest on aretatud palju erivärviliste õitega kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt helesinine.

Kassisaba on eksitava nimega taim. Kõik teised mailase perekonna liigid Eestis sisaldavad nimes sõna mailane, mitte aga kassisaba. Ehk, tegemist on tegelikult mailasega, mis on tema välimust vaadates ka üsna ilmne. Sarnasus kassi sabaga ei ole siiski väga vale.

Kassisaba on peamiselt kuivade niitude taim. Vahel kasvab ta üsna kenasti ka hõredamates metsades. Taime kõrgus sõltub kasvukoha viljakusest. Vahel kasvab kassisaba pea olematu mullakihiga paepealsetel koos kukeharjade ja liivateedega ja võib olla ka alla 10 cm kõrgune. Viljakama mulla puhul ulatub taime kõrgus aga kuni 40 cm. Kassisaba on sedavõrd kaunis lill, et temast ona aretatud mitmeid erivärvilisi kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt lilla.

Laialehine mailane on laiade lehtedega mailane. Muus osas on ta teiste meie müüdavate mailastega väga sarnane. Laialehisel mailasel on kenad taevasinised õied ja väga sageli on ühel varrel kaks võrdse suurusega õisikut (pikalehisel ja kassisabal on keskmine õisik teistest suurem). Laialehine mailane on lubjalembene taim ja kasvab seetõttu peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti niitudel, kuid üksikutes kohtades leiab teda üle Eesti. Taim kasvab sageli puhmikutena ja sageli lisaks avatud aladele ka lausaliselt poolvarjulistes kohtades. Kauni lillena on laialehisest mailasest aretatud palju kultuursorte.