Kodumaiseid taimeliike saab edukalt kasvatada ka lillepeenras nagu mistahes aiapüsikuid klumpide, puhmaste või laikudena. Iga liigi õieilu tuleb sellisel juhul eriti kirkalt esile. Peenras võib ette kasvatada aga ka hiljem koduaia niidule istutatavaid taimi (näiteks puuduolevaid taimeliike). Samuti võib taimi peenras kasvatades alati loota, et nad hakkavad seemnetega ise aia muudel aladel levima.
Kodumaiste taimeliikide kasvatamisest püsikupeenras on välja antud mitmeid raamatuid. Soovitame näiteks Rein Sanderi „Metsast aeda“ (2008) ja Ülle Kuke „Looduslikke dekoratiivtaimi“ (1972).
Metsülased Nordic Botanical katsepeenras. Taustal ojamõõlad. Metsülase seemneid on nende lendkarvade tõttu raske seemnesegusesse lisada. Samuti on taimed esialgu väga aeglase arenguga ning hiljem levivad pigem vegetatiivselt. Tegemist on aga ülimalt kauni ja visa kodumaise taimeliigiga, mille kasvatamine lillepeenras on lihtne.
Kui tahad, et su lillepeenar oleks võimalikult hooldusvaba, tuleb liikide valikul arvestada kasvukoha tingimustega. Niiduliigid on enamjaolt valguslembesed ja armastavad päikesepaistet. Ent mõned meie müüdavad liigid sobivad ka poolvarjulistele aladele. Mõni liik armastab niiskemat mulda, mõni aga edeneb suurepäraselt kuivas kasvukohas.
Kui oled valmis oma lemmikutele veidi tähelepanu pöörama, saad siiski peaaegu kõiki taimeliike kasvatada ka tavalises parasniiskes aiamullas. Enamusele liikidest selline muld just meeldibki, sõltumata asjaolust, kus teda looduses kasvamas võib näha. Asi on nimelt selles, et looduses on taimeliigid omavahel tugevas konkurentsis. Erilistes oludes, nagu näiteks väga liivane või väga niiske muld, jäävad ellu need liigid, kellel on eriline võime kasvada ka seal. See ei tähenda, et mõnus parasniiske viljakas muld neile üldse ei sobiks. Looduslikus parasniiskes kasvukohas on aga konkureerivaid liike rohkem, mõned neist on väga tugeva kasvuga ning tõrjuvad erivõimetega liigid piltlikult öeldes jõuga välja.
Seega, kodumaiste taimede kasvatamisel lillepeenras on sinu esimene ülesanne eemaldada soovimatud konkurendid. Maakeeles öeldes: vaja on rohida. Konkurentideks võivad olla tuntud aiaumbrohud nagu hanemalts või naat, aga ka mõni samas peenras kasvatatav niiduliigist naaber nagu härjasilm või nõiahammas. Teiseks, niiske kasvukoha taimed võivad vajada lisakastmist. Kolmandaks, peenra rajamisel saad mulda soovitud liigi jaoks vajadusel ka parandada, lisades sinna näiteks lupja või liiva. Kuiva kasvukoha liikide jaoks võid rajada kõrgpeenra, et liigne vesi kergemini ära valguks, mõnda liiki saab aga kasvatada isegi kivimüüril või sillutise vuukides. Taimedele potentsiaalselt sobilike kasvutingimuste valimiseks võib lugeda meie taimeliikide kirjelduste juures olevaid andmeid liikide loodulike kasvukohtade kohta. Aga nagu juba eelpool kirjas, võid ka lihtsalt seemned osta ja katsetada. Ka meie seemnekasvatuses kasvab enamik taimi kõige tavalisemal põllumullal.
Kukesaba on looduses soiste niitude, veekogude kallaste ja märgalade taim. Tihti kasvab ta nö lausa jalgupidi vees. Samal ajal on tegemist väga kauni lillega, mida võid vabalt kasvatada tavalisel peenramullal. Kukesaba ei ole vast päris sama põuakindel kui mõni kuivema niidu taim, kuid ei vaja siiski sugugi pidevat kastmist.
Siin lähtu tavalise püsikupeenra rajamise võtetest. Peamine on vabastada kasvukoht seal varem kasvanud taimedest ja nende juurtest. Suurema peenra korral võid kasutada tehnikat nagu mullafrees, väiksema peenra saad edukalt labidaga ümber kaevata. Vähem vaeva, aga rohkem ootamist nõuab eelneva taimestiku hävitamine valgust mitteläbilaskva materjaliga kattes. Arvesta harimisviisi valikul seda, millised taimed alal eelnevalt kasvasid: üheaastased umbrohud nagu maltsad või vesihein on hõlpsalt eemaldatavad, kuid kipuvad mulda jäänud seemnetest esialgu tagasi kasvama, kuni niiduliigid peenra üle jõuavad võtta. Juurumbrohtudega nagu naat või põldosi tuleb rohkem vaeva näha, eemaldades kõik juurejupikesed. Näiteks põldosja korral tuleb selleks kaevata isegi meetri või paari sügavuselt! Välja arvatud muidugi juhul kui arvate, et kõikjalt turritavad „osjasabad“ muudavadki peenra huvitavamaks või te viitsite nende pealseid hiljem pidevalt maha katkuda. Mullafreesi kasutamisel tasub silmas pidada, et frees tükeldab juurumbrohtude juured väiksemateks juppideks ja igast juurejupist kasvab hiljem uus umbrohutaim. Väikeste juurejuppidega umbrohud ei kasva küll nii võimsalt ja on kergesti väljarohitavad aga alati on targem probleemsete juurumbrohtude (naat, orashein jt) puhul proovida neist maksimaalsel määral lahti saada.
Vaata erinevate maa ettevalmistamise võimaluste kohta ka Lilleniidu rajamise juhisest.
I am text block. Click edit button to change this text. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.
I am text block. Click edit button to change this text. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.
Seemned võid külvata kas otse peenrasse või kasvatada taimed ette ja hiljem kasvukohale istutada. Külvi ja ettekasvatamise põhimõtted on laias laastus samad nagu maitsetaimede, köögiviljade või ilutaimede külvamise ja ettekasvatamise omad.
Soodsaim külviaeg peenrasse on sügisel (september-oktoober) või varakevadel (aprill). Selle aja määrab peamiselt asjaolu, et siis ei ähvarda tärkavaid taimi kiire kuivamine, nagu võib juhtuda keset suve. Suvel võid külvata küll, aga soojadel päevadel pead siis eriti hoolsalt jälgima, et vast tärganud taimehakatised kuivale ei jääks. Võib juhtuda, et pead mullapinda lausa iga päev kastma või piserdama. Lisaks kuivamise ohule on külviaeg mõne liigi jaoks oluline põhjusel, et nad vajavad idanemiseks eelnevat külmaperioodi läbimist. Nende liikide korral on taimeliigi kirjelduses toodud soovitus külvata nad just sügisel. Kui külvate nad kevadel või suvel, jäävad nende liikide seemned ikkagi talve ootama ja idanevad alles järgmisel aastal. Vahepeal aga katavad neid umbrohud või rikub usin, kuid hajameelne aednik külvi hoolsa suvise kobestamisega… Külvates seemned otse peenrasse, on igal juhul tark märkida külvilaigu ümbermõõt näiteks puutikukestega ja lisada silt liigi nimega. Sellisel juhul tead, mida kust oodata.
Külvijärgselt võid suuremad seemned kergelt katta umbes 0,5-1 cm mullakihiga või lihtsalt õrnalt mulla sisse kobestada. Tillukestele seemnetele mulda peale panna ei maksa, aga vajuta need pärast külvamist kinni (vajuta käega või tallu). See tagab seemnete parema kontakti niiske mullaga.
Niiduliike liigikaupa kasvatades on väga praktiline külvata nad kõigepealt mõnda anumasse (pott, külvialus, külvikassett) ja istutada peenrasse alles paari kuu möödudes. Sellisel juhul saad tillukeste taimede eest kergemini hoolitseda. Eriti aktuaalne on see aeglaselt või ebaühtlaselt idanevate või aeglaselt arenevate liikide puhul, mida võid ette kasvatada isegi terve aasta. Aeglase idanemise all peame silmas, et niiskesse keskkonda pandud seeme ajab tõusmed välja alles 20-30 või veelgi enama päeva möödudes. Ebaühtlane idanevus on see, kui sama liigi piires tärkab mõni seeme varem, mõni hiljem. Aeglane areng on aga siis, kui taim kenasti tärkab, aga on terve esimese kasvusuve kordades väiksem oma n-ö normaalmõõtmetest. Selliseid liike eraldi ette kasvatades ei pea sa näiteks tervet peenart korraga kastma või rohima, vaid üksnes neid liike, kes seda veel vajavad. Eriti mugav on kasutada külvikassetti. Suuremaid seemneid saad jaotada 1-2 kaupa kasseti topsidesse, väiksemaid näpu vahelt ettevaatlikult pudistada. Nii ei saa seemned liiga tihedalt ja taimi ei tule istutamiseelselt üksteise küljest lahti harutada. Taim on istutusvalmis, kui juured on kasseti topsiku täitnud.
Soovitame ettekasvatamisel kasutada sama mulda, millesse taimed hiljem edasi istutatakse. Turbapõhiseid kasvusubstraate (aianduspoodides nimetatakse mullaks) on küll mugav kasutada, kuid esiteks on turbakaevandamise mõju meie looduslikele märgaladele tohutu ja teiseks, mõnede looduslike liikide idanemiseks on vaja mullaelustiku komponente (nt mullaseened), mis turbas puuduvad.
Külvikassetis või väiksemas potis kasvatades täidavad taime juured mingil ajal kogu poti ja taimed lakkavad kasvamast. Nüüd on viimane aeg nad maha istutada. Pildil tõrvalille taimed enne mahaistutamist.
Tärkamiseks vajavad seemned niiskust. Kuivas mullas seemned küll säilivad, oodates idanemiseks parajat aega, ent kui idanemisprotsess on juba kord alanud – see algab vee imendumisega seemnesse – siis tuleb jälgida, et mullapind enam läbi ei kuivaks. See on väga oluline ka siis, kui märkad juba rohelisi idulehti tärkamas. Mida tillukesem taim, seda lühem on tema juur ja seda tundlikum on ta kuivamisele. Mida suuremaks taim kasvab, seda sügavamale tungib ka juur ja vastavalt saab ta ka vett sügavamalt kätte. Sama kehtib siis, kui oled ettekasvatatud taimed peenrasse istutanud. Istutamisjärgselt on tark nad kohe üle kasta, nii saab taim hea kontakti mullaga. Edaspidi võid mulla niiskust näpu või kühvlikesega kontrollida. Muld võib pealt paista kuiv (hele), aga sügavamal on niiskust küll (tume). Kui taime juured ulatuvad niiskesse ossa, pole kasta vaja. Liigne kastmine võib siis rohkem kahju kui kasu tuua. Täiskasvanud niidutaimede juured tungivad juba nii sügavale, et üldjuhul polegi neid suve jooksul kasta vaja, välja arvatud erakordse põua korral niiskemate kasvukohtade liike. Üldiselt ei sure niidutaimed ka siis kui kogu nende maapealne osa põuaajal ära kuivab.
Peenras kasvatamisel tuleks veenduda, et soovimatud liigid – umbrohi – taimi ei lämmataks. Eriti oluline on see esimesel kasvuaastal, kui su lemmikud on alles väikesed. Kodumaiste niiduliikide puhul arvesta, et kõik nad võivad levida ka seemnetest. Kui su peenar jääb rohimata ja sa ei piira oma taimelaike, saad peagi mikroniidu, sest taimed kas külvavad või ajavad end juurte või risoomidega üksteise vahele. Seegi pole paha, kuid nii võid mõnest oma lemmikust ilma jääda, sest tugevamad tõrjuvad nõrgemad välja.
Seemnelise leviku piiramiseks võid taimede pealsed pärast õitsemist julgelt maha lõigata umbes 10-15 cm kõrguselt ja need ära koristada. Väiksema kasvukõrgusega taimel eemalda lihtsalt õisikuvarred. Lisaks aitab see võte nii mõnegi varasuvise liigi teistki korda õitsema saada.
Üheksavägine meie katsepeenras. Võrdluseks meie aednik Gert, kes on 190+ cm mees.
