Niitudeks nimetatakse alasid, kust meie esivanemad veel sadakond aastat tagasi kariloomadele talviseks toitmiseks heina tegid või millel suviti loomi karjatati. Võiks ju olla ka nii, et niitudeks nimetame alasid, mida niideti ja karjatatavaid alasid nimetame karjamaadeks. Tegelikkuses kasutati erinevaid alasid aastati erinevalt ja kindlat erinevust niitude ja karjamaade vahel ei olnudki. Paljudes Eesti piirkondades juhtus sedagi, et niit vahepeal üles künti ja teda mõned aastad põlluna kasutati. Üldiselt oli siiski nii:

• viljakaid ja parasniiskeid alasid kasutati põldudena;

• mõõdukalt viljakaid, kuid probleemseid alasid (talust kaugel, üleujutatavad, keerulise ligipääsuga) alasid kasutati heinamaadena;

• väheviljakaid alasid kasutati karjamaadena.

Üldiselt oli maarahval kombeks end oma talu saadustega ära elatada, tootes oma maadel nii leivavilja kui ninaesist kariloomadele. Kehvema maaga taludes künti ka viletsavõitu mulda ning paremate muldade korral tehti heina ka neil maadel, mida oleks kaasaja põllumajanduslikus mõistes tark olnud põlluks harida. Seetõttu olid niidud levinud üle kogu Eesti ja moodustasid olulise osa meie maastikupildist.

Niidult saadav hein on kariloomale parim ninaesine. Heina süües elab loom kaua ja on hea tervise juures. Paraku ei anna selline loom just väga palju piima ega kasva väga kiiresti väga suureks. Vanarahvale oli toiduturvalisus aga eluliselt oluline ja nii võidi leppida ka veidi kesisema piimaanni ja juurdekasvuga. Karilooma oluline omadus oli, et ta pidas siinsetes tingimustes vastu ja tema abil toidutootmise peamine eeldus oli, et ta ei surnud ära. Kaasaegne toidutootmine ei eelda, et loom elab kaua või et ta oleks vanuigi hea tervise juures. Agrotehnika, mineraalväetised ja maaparandusoskused muutsid paljud endised niidud kiiresti viljakandvateks põldudeks. Loomadegi varasemalt u 300-st taimeliigist koosnev looduslikest taimedest menüü kahanes kultuurrohumaadelt saadavaks 5 – 10 liigiliseks, kuid väga toitvaks. Osa põlluviljastki rändas kariloomade lõugade vahele, muutes nad nimetuteks piima-, liha- villa- või munamasinateks.

Metsa oli sajanditaguses Eestis teatavasti vähe ja suur osa kaasaegseid metsi paikneb endistel niidualadel. Osa sellest on istutatud, osa aga niitude hülgamisel ise kasvanud. Hüljati peamiselt väheviljakad, soised ja muud niidud, millel mullaharimine oli takistatud. Osa neist prooviti metsastada, enamus aga võsastus ja seejärel metsastus ilma inimese kaasabita. Niiskemad niidud kasvasid sageli kinni hoopis pillirooga. Paljudele omaaegsetele linnalähedastele niidualadele kerkisid aga uuslinnaosad. Nii on sajanditagustest niidualadest kaasajani vastu pidanud vaid umbkaudu 5%.

Elurikkus on kummaline asi. Ükski liik ei ole looduses üksi, vaid sõltub teistest liikidest ja nende tegevustest. Kõik kaasaegsed looduslikud liigid on miljonite aastate jooksul toimunud aeglase evolutsiooniprotsessi tulemus. Rohttaimed ei ole suured nagu puud. Nende eksistentsi saladus peitub asjaolus, et nad suudavad taluda rohusööjate loomade toitumisega kaasnevaid ebameeldivusi. Nad taastuvad kiiresti ja suudavad kiirelt kasutusele võtta rohusööjate seedekulgla ülejääkides peituva rammu. Puud naudivad suureks kasvanult küll suhtelist puutumatust, kuid suureks kasvada õnnestub neist vaid väga vähestel. Rohusööjad on puittaimedega eriliselt halastamatud. Evolutsioonis on edukuse mõõdupuu aga ainult tulevaste põlvede järeltulijate arv ja selles osas on suurte ja väikeste oleste võistlusreeglid väga sarnased.

Ajaloo jooksul on inimene maamunalt pühkinud loendamatu arvu suuri rohusööjaid metsikuid loomi. Mõne neist ta siiski kodustas ja ehkki rohusööjate liigirikkus maastikes on drastiliselt vähenenud, on nende abil tekkinud rohumaakooslused kodustatud rohusööjate tegevuse tõttu suuresti säilinud. Öeldakse, et niidud on pool-looduslikud taimekooslused. Pool loodusest, pool inimtegevusest. Et aga inimene ise ikkagi rohtu ei söö ja et kooslustena on niidud kunagiste looduslike rohumaade õigusjärglased, võime neid vabalt ka pärislooduslikeks nimetada.

Niidud on Eesti kõige elurikkamad ökosüsteemid. Üle poole Eesti rohttaimeliikidest on seotud just niitudega. Sama saab öelda pea kõigi organismirühmade kohta, kui vast vee-elukad välja arvata. Elurikkust patta panna ei saa. On ju nii? Selgub, et saab küll. Lisaks sellele, et suurt osa elurikkusest kõlbab patta pandult süüa küll, on niitude elurikkuse vajalikkus inimesele märksa laiem. Ehkki kaasajal paistab põllumehele sageli, et mahe taime- ja loomakasvatus on pea võimatu, on seda siinsetel aladel viljeletud siiski tuhatkond aastat ja rohkemgi. Seda ilma igasuguste kunstväetiste ja agrokemikaalideta. Niitudel oli selles agraarses imes vaat et keskne roll.

On loomulik, et maalt saaki kokku kogudes viime sealt ära ka taimestikku seotud edasiseks taimekasvuks vajalikud väärtuslikud toitained. Võiks arvata, et nii muudame niidu mõne aastaga viljatuks kõrbeks. Tegelikult aga nii ei ole. Toitained satuvad mulda kahel peamisel viisil: otse õhust mõnede elusorganismide abil (peamiselt bakterite abil seotav õhulämmastik) ja mulla mineraalse osa (savi, liiv jms) aeglasel keemilisel lagunemisel (kõik muud vajalikud mineraalained). Väike osa sadeneb ka tolmuna õhust. Nimetatud protsessid on looduses küllalt aeglased, kuid niiduliigid on sellega kohastunud. Toitainete vähesus niidutaimedes on ka üheks põhjuseks, miks niiduhein looma kiirelt kasvama ja ohtralt piima andma ei pane. Samal ajal on niit oma taimetoodangus ebatavaliselt järjekindel. Lausa nii, et saame teda nimetada jätkusuutlikuks põllumajandussüsteemiks. Loomade niiduheina söömisest tekkinud väljaheidetest moodustus väärtuslik sõnnik, mis viidi viljapõllule põllurammuks. Et kogu see toitainete liikumine niidult lauta ja siis põllule toimus suletud süsteemis nimega talu, ei läinud sellest kokkuvõttes midagi kaduma.

Niitude olulisus sellega aga ei piirdu. Inimese toimetustel on alati mängus ka looduslikud abilised. Ka siis, kui neile suuremat tähelepanu ei osata pöörata. Kimalased, looduslikud mesilased, liblikad, aga ka mitmed kärbse- ja mardikaliigid aitasid tolmeldada taluniku põllu- ja aiakultuure ning põllukahjurid leidsid oma otsa looduslike ämblike, röövmardikate, konnade, sisalike ja lindude nokkade ja lõugade vahel. Agrokemikaale polnud sellises süsteemis vajagi. Põllud aga ei suuda sõbralikele organismidele toitu ja eluaset pakkuda aastaringselt. Suurem osa neist olestest oli suuremal või vähemal määral seotud just niitudega. Jah, reeglina ei suuda looduslikud kiskjad oma põllukahjuritest saakloomi viimse isendini maha murda nii, nagu seda teeb hea agrokemikaal. Kahjuritele ohverdatav saagiosa on aga vaadeldav ökosüsteemi toimimise eest makstava tasuna.

Aga ka see pole veel kõik! Niidud vormisid meie maastikke ja sellel omakorda võrsus meie rahvuskultuur. Kogu selle talurahva arhitektuuri, rahvariiete, -laulude, -tantsude ja -juttude taustal oli ju tegelikult ka niiduline pärandmaastik. Võime küsida, kas labajalga saab tantsida ilma pasteldeta? Ilmselt ei saa. Aga kas labajalga saab tegelikult tantsida asfaldil?

Kõigepealt seetõttu, et muul viisil neid taastada ei ole alati enam võimalik. Taimeliigid ei teki niisama, vaid arenevad seemnetest. Pärandmaastikus, kus niidud on valdavaks maastikuelemendiks, ei ole see probleemiks. Ka hüljatud põld muutus üsna kiiresti niiduks tänu kõrvalolevatelt niitudelt levivatele seemnetele. Kaasajal on vähesed säilinud niidud aga enamasti taastatavatest niitudest väga kaugel ning säilinud niitudelt välja levivad seemned satuvad suure tõenäosusega hoopis põllule, metsa või asfaldile, kus neil lootust suureks taimeks kasvada ei ole.

Elurikkus on päriselt rikkus. Iga ruutmeeter pakub eluvõimalust sadadele liikidele ja tuhandetele elusisenditele. Elurikkuse kadumise ajastul on see suur asi. Me võime liike jaotada ohustatuiks, kaitset vajavaiks, mitteohustatuiks või tavalisteks. Tõde on aga, et kaasaegsete inimtekkeliste keskkonnaprotsesside jätkudes on suur osa meie elusloodusest teel väljasuremise poole. Me loodusearmastajatena loodame, et see suund muutub, aga seni see oluliselt siiski muutunud ei ole. Seega on iga elurikkuse laiguke sinu panus looduskaitsesse. Nimetame seda igaühe looduskaitseks.

Pragmaatilisemast vaatenurgast on aga enamik nõus, et muruniitmine on tüütu, mürarikas, keskkonda kahjustav ja sageli ka mõttetu. Ja seda 10 – 15 korda aastas! Roheline on ilus värv ja pöetud murul on oma võlud. Lisaks rohelisele on loodusel aga palju värve pakkuda, mis hoolsal muruniiduki omanikul nägemata jäävad. Suvine mesilaste ja kärbeste sumin on alla jäämas murutraktori mürinale. Aga kas me seda ikka tegelikult ka tahame?

Niida niitu üks kord aastas. Tee seda vikatiga nagu esiisad või moodsama tehnikaga ja mürinaga. Ikkagi on müra vähem, putukaid ja lilli rohkem ja sinul meelerahu. Nii peabki olema!