Järgnevalt on kirjeldatud niiduhaljastuse rajamise algtõdesid. Päristõed võivad kirjeldatust mõningatel juhutudel erineda, sest igal alal on erinev mullastik, mikrokliima, niiskusrežiim jne. Niitude ja nn lilleniitude rajamisest on ilmunud ka mõned raamatud, mida kindlasti soovitame lugeda. Heaks käsiraamatuks on Evely Ustavi “Lilleniidu rajamine koduaeda” (2021). Soovitame ka Helle Väärsi “Lilleniit ja kõrrelised minu aias” (2016) ning Kristiina Helströmi “Minu Hiiumaa aed” (2018).
Juhime siiski tähelepanu, et niiduhaljastuse rajamisel on kujunenud justkui kaks lähenemisnurka: aianduslik ja ökoloogiline. Esimesse neist kuulub sageli ka võõrpäritoluga taimeliikide kasutamine. Oleme nõus, et meie iluaedades on omal kohal ka võõrtaimeliigid. Samas oleme rangel seisukohal, et meie loodusesse võõrliike tahtlikult külvata ei tohi! Kus kellegi aias lõppeb iluaed ja algab loodus, on igaühe enda otsustada, aga meie seemnesegud võõrtaimeliike ei sisalda. Oleme veendunud, et meie kodumaised taimeliigid on sedavõrd kaunid, et võõrliikide lisamine niidutaimestikku ei ole kuidagi põhjendatud. Samal ajal on meie kodumaiste taimeliikidega seotud märksa suurem osa elurikkusest, kui oskame silmaga hinnata. Parima tulemuse saamiseks konsulteeri enne niidu rajamist meie spetsialistidega. Suuremate projektide puhul on kasulik kutsuda meid tulevasi külvialasid ka üle vaatama.
Kõrvalt saad alla laadida meie lühikese lilleniidu rajamis- ja hooldusjuhise. Soovitame siiski kogu järgneva juhendi läbi lugeda ning tutvuda ka pikemate hooldusjuhistega.
Üldjuhul saab pikaajalise õiterikka niidu tagasihoidlikuma mullaviljakusega aladel. Kipub nii olema, et Eestis on suurem liigirikkus seotud just madalama mullaviljakusega. Vanasti aeti sellistele aladele enamasti lambad, sest heinategu oleks olnud tühi vikativehkimine ja lehm oleks sellistel aladel kiiresti ahtraks jäänud.
Taimedele tegelikult mullaviljakus meeldib ja seda peaaegu et liigist sõltumata. Looduses taimed aga konkureerivad omavahel ja osad taimed suudavad viljakust teistest märksa paremini ära kasutada. Nad kasvavad suuremaks, varjates väiksemate eest valguse, nende juured aga ulatuvad sügavamale, võttes mullast rohkem toitaineid ja vett. Väiksema kasvuga liikidele selliste suurte kõrval ruumi ei jagu. Nende eelised avalduvad just väiksema mullaviljakusega aladel, kus suurtele ressursse väheks jääb.
Tegelikult ei ole viljakamatel aladel asuvad niidud sugugi väheviljakatest halvemad. Tuleb vaid arvestada, et hein kasvab seal kõrgemaks. Mulla viljakuse vähendamiseks on küll erinevaid meetodeid, kuid enamasti on need üsna töö- ja energiamahukad. Ka sedavõrd, et niidu loomise keskkonnasõbralikkus võib sattuda kahtluse alla. Seetõttu soovitab Nordic Botanical rajada niitu just sellele mullale, mis teil juba on ja viljakama mulla korral valida seemnesegu just sellisele kasvukohale sobivatest liikidest.
Teine lugu on aladel, kus mulda ei ole ja kus kogu haljastus tuleb rajada täiesti tühjale kohale. On need siis ehitusalad, rekultiveeritavad karjäärid, tiikide rajamisest jäänud tasandatud pinnas vms, muld tuleb sellistele aladele uuesti laotada ja sel juhul on valikuid natuke rohkem. Soovitame sellisel juhul kasutada võimalikult kohalikku mulda. Mulla viljakuse vähendamise asemel on võimalik taimedele kättesaadavate toitainete hulka vähendada ka mullakihi väikese paksuse abil. Kui madal mullaviljakus on teie soov, siis soovitame kasutada kuni 5 cm paksust mullakihti. Selle all võiks olla kohalik mulla lähtekivim, on selleks siis kruus, moreen, liiv või muu materjal.
Mulla omadusi saab kirjeldada mitmeti ja loomulikult saab seda teha kõige täpsemalt mullalaboris. Laborid on aga suuremalt jaolt keskendunud põllumajanduskultuuridele sobivate tingimuste hindamisele, millest looduslike liikide kasvutingimuste hindamiseks sageli ei piisa. Näiteks ei ütle mullalaborid enamasti midagi mullaelustiku kohta, mis aga looduslikele taimedele võib olla keskse tähtsusega. Seetõttu soovitame mulla omaduste määramisel pigem vaadata, millised taimed piirkonnas looduslikult kasvavad. Kui ise taimi ei tunne, küsi kelleltki kes tunneb või saada meile piirkonnale tüüpilisest rohumaast pilt. See ei pea olema ilmtingimata niidukooslus. Ka jäätmaadel või tee- ja põlluservades kasvavad taimed kõnelevad üht-teist mullast, millel nad kasvavad.
Niidu rajamine ei ole siiski põllumajandus või aiandus, et mida külvad, seda lõikad. Ökoloogia on keeruline nähtus ja üks ja sama seemnesegu annab erinevatel aladel alati veidi erineva niidu. See on ka üks põhjuseid, miks meie seemnesegud on väga liigirikkad. Külvates 30-st liigist koosneva segu võite saada pikaajaliselt niidu, millel kasvab külvatutest vaid 25. Kes on need viis, kes vastu ei pea, on sageli aga ennustamatu.
Taimede eluiga
Taimede eluiga on erinev, kuid laias laastus jagunevad nad ühe-, kahe- ja mitmeaastasteks taimedeks e püsikuteks.
Põldmagun on üheaastane taim.
Üheaastaste taimede elutsükkel seemne idanemisest kuni sellest kasvanud taime seemnete valmimise ja surmani toimub ühe aasta jooksul. Niidutaimede hulgas on üheaastasid taimi vähe (tuntumad neist on poolparasiitsed härgheinad ja robirohud). Nordic Botanical seemnevalikus on üheaastased liigid siiski esindatud. Nendeks on meie põlised põllulilled põldmagun, rukkilill, äiakas e nisulill ja põld-varesjalg. Need liigid on meie valikus mõeldud kas lühiealiste õiterikaste alade rajamiseks või püsivate niidukoosluste rajamisel esimese aasta silmailu jaoks. Üheaastased taimed kasvavad kiirelt ja õitsevad rikkalikult. Nende päriskoduks on ajutised kasvukohad nagu mereheidise vallid, jõgede leetseljakud, mutimullahunnikud ja metssigade tuhnimiskohad. Suurt osa üheaastasi taimi tunneme aga põllu- ja aiaumbrohtude halvamaigulise nimetuse all.
Mis üheaastastel puudu, on konkurentsivõime püsikutest taimedega. See tähendab, et püsiva niidu rajamisel kaovad nad kooslusest hiljemalt teisel kasvuaastal. Pane tähele, paljud nn “lilleniidu” seemnesegud, mida müüvad mitmed seemnemüüjad, sisaldavadki vaid lühiealisi liike, mh võõrtaimeliike! Sedalaadi lilleilu kestab vaid ühe aasta ja selle kordamiseks pead oma “lilleniidu” igal aastal mullaharimise ja külviga uuesti rajama!
Kaheaastaste taimede elutsükkel kestab kaks aastat, millest esimesel kasvatab taim juure ja lehed, teisel aastal lisanduvad varred, õied ja seemned. Seejärel taim hukkub. Kaheaastaseid liike looduslikel niitudel leidub, kuid mitte palju. Meie liigivalikus on nende hulgas näiteks metsporgand, harilik köömen, kollane karikakar, kassi- ja kuldristik, harilik kellukas ja harilik ussikeel. Kaheaastased liigid õitsevad looduslikel niitudel sageli edukalt niitmisjärgses taimestikus e ädalas ja tagavad sellega oma seemnelise uuenemise. Kui teil on aga väike niidulapp, võite mõned kaheaastased õitsemisaastal niitmisest ka säästa.
Metsporgand on kaheaastane taim.
Suureõiene kellukas on püsik e mitmeaastane taim.
Püsikutest taimed on mitmeaastased. Osa neist võivad olla ka väga pikaealised, kasvades ühe koha peal aastakümneid, vahel ka sadu. Osa liike on siiski dünaamilisemad, kuid püsikuid iseloomustab alati see, et nende eluiga ei ole nende kasvutsükliga kindlalt määratletud. Enamasti on püsikud konkurentsis tugevad ja iga-aastane seemneline uuenemine ei ole neile vajalik. Püsikud kannatavad hästi niitmist, karjatamist, tallumist jm.
Liikide valik
Pea kõik taimed kasvavad meelsasti viljakas mullas — ka need, mis looduses kasvavad vaid väga kehvades tingimustes. Niidu rajamisel jäävad aga kehvematele tingimustele kohastunud liigid viljakamatele tingimustele kohastunud liikidele konkurentsis alla ja seetõttu on liikide valik niidu rajamisel siiski väga oluline. Oleme koostanud erinevate kasvukohtade jaoks erinevad seemnesegud. Sageli liigid neis siiski suurel määral kattuvad, sest paljud liigid on paindlikud ja suudavad kasvada väga erinevates tingimustes. Sageli on nad erinevates tingimustes kasvades ka erineva väljanägemisega. Nii on aasristik kuival loopealsel vaevu 15 cm kõrgune ja paari õisikunutiga taim, viljakal mullal moodustab aga poolemeetrise läbimõõduga lamanduvate vartega ja sajakonna õisikuga lopsaka puhma.
Mingil määral saad oma koduaia niiduliike aga ka ise valida. Selleks pakume seemneid ka liigikaupa ja saame koostada neist erinevaid segusid. Kui sulle näiteks mõni liik ei sümpatiseeri, saad koostada segu, kus seda liiki ei ole. Liigikaupa saad seemneid lisada ka olemasolevale niidule, kust sulle meeldiv liik mingil põhjusel puudu on. Kõik niidutaimed sobivad kasvama kenasti ka lillepeenrasse.
Aasristik on keskkonnatingimuste osas väga paindlik.
Taimedest sageli püsivamad on nende seemned. On omamoodi botaaniline müsteerium, kuidas seemned otsustavad, millal idaneda ja millal mitte. Enamasti ei ole olud niidul seemnest uue taime kasvamiseks soodsad ja seemned otsustavadki mitte idaneda. Nii koguneb aastate jooksul mulda arvestatav kogus mitteidanenud, kuid täiesti idanemisvõimelisi seemneid, mis moodustavad nn seemnepanga ja ootavad paremaid aegu. Paremad ajad saabuvad, kui vikat tungib väsinud niitja käes mulda, kui kariloomad tallavad sisse uue raja, kui mutt ajab maapinnale mullahunniku või metssiga otsib niidutaimede maitsvaid juurikaid ja mulla üles tõngub.
Kõige olulisem: looduses toimub taimede vahel üsna halastamatu konkurents, kus seemnest arenevad taimed on juba suureks kasvanud taimedega võrreldes alati nõrgemas positsioonis. Seetõttu ei soovita Nordic Botanical seemneid külvata juba olemasolevasse taimestikku. Muidugi, ka nii kasvab mõni taim siiski suureks, kuid arvata on, et tulemus saab olema pettumust tekitav.
Maapinna ettevalmistuseks on erinevaid viise:
- Olemasoleva taimekamara koorimine töötab hästi pikka aega muruna hooldatud aladel. Suurem osa murutaimede juurtest jäävad pindmisesse 5 cm paksusesse mullakihti ja osav kopamees koorib kogu kamara lihtsa vaevaga. Väiksemaid alasid saab koorida ka labidaga.
- Kündmine, kultiveerimine jm klassikalised põllutööd. Kui rajatav niiduala on suur ja seal eelnevalt kasvanud taimestik ei ole säilitamist väärt, on põllumajanduslik lähenemine sageli kõige tõhusam. Nordic Botanical ei soovita kasutada herbitsiide. Korralik mehhaaniline mullaharimine teeb ära sama töö, kuid märksa väiksema keskkonnamõjuga.
- Mullaharimine käsitsi või mullafreesiga sobib väiksematele aladele. Lille- või juurviljapeenra rajamine on paljudele tuttav tegevus. Maa tuleb läbi kaevata ja välja korjata kõik alal eelnevalt kasvanud taimede juured. Töö on palju lihtsam, kui kasutate motoriseeritud mullafreesi. Kui endal ei ole, saab laenata sõbralt, naabrilt või rentida tööriistarendist. Ka Nordic Botanical rendib huvilistele vajadusel enda mullafreesi. Kirjuta meile ja küsi.
- Must kile vm valgust mitteläbilaskev materjal jätab selle alla jäänud taimestiku ilma elutähtsast valgusest. Taimed surevad ja lagunevad mullaorganismide abil umbkaudu ühe suve jooksul. Maapinnal olevaid taimede seemneid kile aga ei hävita, ning mullaharimisest kile abil siiski ei pääse. See on aga oluliselt lihtsam kui eelneva meetodi korral.
Hästi ettevalmistatud mullapind on tasane ja mulla pealmised 3 – 5 cm on kobestatud. Hea on kokku korjata ka kivid, mis võivad hiljem heina sees märkamatuks jääda ja niitmisel tööriistadele liiga teha.
Külviala jaotamine nööride abil.
Külvinorm on väike. Seemneid tuleb külvata näppude vahelt.
Parim külviaeg niidutaimedele on sügis. Siis kui niidutaimed ka ise külvitöödega tegelevad. Kevad, kui inimesed talveunest ärkavad ja oma aeda uue ja värske pilguga vaatama hakkavad, ei ole siiski palju kehvem. Nordic Botanical liigiti kogutud seemnete puhastamine võtab aega ja reeglina on kevadeti seemnete valik suurem. Mitmete taimeliikide seemned nõuavad seemnekestade pehmenemiseks ja idanemiseks pikemat mullas ligunemist ja talviseid külmakraade. Kevadiste külvide puhul võib juhtuda, et need liigid idanevad alles aasta pärast külvi.
Niidutaimede seemnete külvinormid on märksa väiksemad kui murukülvil, olles meie enda toodetud niidulillesegudel vaid 2 g/m2 ja masinkogutud seemnesegudel tulenevalt mõningasest prahisusest 4 g/m2. See tuleneb sellest, et niidutaimed kasvavad tegelikult koosluses murutaimedest märksa suuremaks ja paiknevad hõredamalt. Suurematel aladel võib see tähendada peoga külvamist, väiksematel aga tuleb seemneid pudistada näppude vahelt. Liigirikkad seemnesegud, eriti aga masinkogutud segud, ei pruugi seemnete väga erineva suuruse, kuju ja pinnaomaduste tõttu olla külvatavad põllumajanduslike külvikutega.
Kui ala on välja mõõdetud, ette valmistatud, seemned ostetud ning ala suurem kui paar ruutmeetrit, on kasulik seemnekogus külvieelselt väiksemateks portsjoniteks jagada ning teha sama ka külvatava maatükiga. Seemneid võib jagada kaalu abil. Kui aga seda ei ole, siis piisab, kui seemned laua peale hunnikusse kallata ja need käe, papitüki, pangakaardi või muu sobiva eseme abil enam-vähem võrdseteks osadeks jagada. Nii kindlustad, et külvitööde lõpus seemneid puudu ei tule ega ka liigselt üle ei jää. Maatüki saad osadeks jagada maasse löödud postide vahele pingutatud nööride abil. Kui maa on keerulise kujuga, kasuta silmamõõtu ja proovi maa jagada kõigepealt pooleks, siis pooled veeranditeks jne.
Kui seemned on külvatud, tuleb eelnevalt kobestatud muld suurematel aladel tihkemaks rullida, keskmise suurusega ala saab ka jalgadega talluda ja päris väikesele pinnale külvatu kätega kinni patsutada. Mururulli saab nii osta kui rentida tööriistarendist. Oluline on, et seemned ei satuks väga sügavale maa alla. Ka looduses külvavad taimed oma seemned mulla pinnale. Enamusel niiduliikidel langeb seemnete idanevus oluliselt juba 1 cm sügavuselt mulla alla maetult.
Külvatud ala rullimine veega täidetud mururulliga.
Masinkogutud seemnete tärkamine.
Kõigepealt meeldetuletuseks – umbrohi ei ole ökoloogiline, vaid kitsalt põllumajanduslik või aianduslik mõiste. Umbrohud on taimed, kelle evolutsiooniline päritolu on seotud häiritud ja ajutiste elupaikadega. Meie tavaliste põlluumbrohtude päriskoduks on mereheidise vallid, jõgede üleujutusjärgsed leetseljakud, mutimullahunnikud, metssigade tuhnimisalad jm. Põllumajandus on sedalaadi elupaiku tohututes kogustes juurde loonud ja ei saa taimele pahaks panna, et ta soodsat juhust kasutab.
Umbrohud jagunevad laias laastuks kaheks oluliselt erinevaks rühmaks: üheaastased ja püsikumbrohud. Niitude rajamisel tuleb kokku puutuda mõlemaga, kuid kumbki neist ei tähenda, et niidurajamine võiks ebaõnnestuda. Püsikutest umbrohtudeks on näiteks võilill, põldohakas, orashein, paiseleht, põldosi ja harilik puju. Enamasti on need liigid olemas juba rajatava niidu algses taimestikus ja nende ilmumine niidule tähendab, et vanast taimestikust ei ole siiski päriselt lahti saadud. Püsiumbrohtudega tuleb tegeleda ja kõige kindlam lahendus on proovida neid maksimaalsel määral välja juurida. Kui neid ei ole aga palju, võib loota ajale. Need liigid ei suuda niidutaimedega pikaajaliselt konkureerida ja vanadel niitudel neid ei leidu. Ja ka nemad on tegelikult osa elurikkusest.
Üheaastased umbrohud on enamasti väga kiirekasvulised, kiired ka õitsema ja viljuma. Üheaastastest umbrohtudest väärivad märkimist erinevad maltsad, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, põldsinep, harilik konnatatar, nälghein, soo-kassiurb, harilik kesalill jpt. Kiirekasvuliste liikidena võivad nad kiirelt vallutada kogu külviala ja võib isegi näida, et külv on ebaõnnestunud. Tegelikult on üheaastased umbrohud sprinterid, niidutaimed aga maratonijooksjad. Niidutaimestikus on kõik seotud vastupidamise ja pikaajalisusega ning pikemas perspektiivis ei ole seal sprinteritele kohta. Ka ilma igasuguse külviaasta hoolduseta on järgneval aastal näha vaid üksikuid üheaastaseid umbrohte. Kolmandal aastal pole neid aga enam üldse.
Niidurajaja õnneks kasvavad üheaastased umbrohud enamasti nõnda kiiresti, et niites kogu vastrajatud niitu 10 – 15 cm kõrguselt, niidame pea eranditult umbrohte. Korrates sedalaadi hooldusniitmist külviaasta suvel kahel – kolmel korral, võimalusel niidet koheselt kokku korjates ja ära viies, saame niidutaimedele anda korraliku stardi.
Kõik ei ole siiski alati nii lihtne. Nimelt müüb Nordic Botanical ka ise üheaastaseid „umbrohte”. Neist üks on ka meie rahvuslill rukkilill. Kaunid on ka põllul kasvavad magunad e looduslikud moonid, varesjalad ja meie põldudelt pea välja surnud äiakad e nisulilled. Kui kasutad seemnesegusid, kus esindatud ka üheaastased õitsevad taimed, pead hooldusniitmise asendama kas osaliselt või täielikult käsitsi rohimisega. Sellega seoses tekib aga oluline küsimus: kuidas teha vahet umbrohtudel ja niidutaimedel?
Ka rukkilill on tegelikult levinud põlluumbrohi. Ometi on ta valitud meie rahvuslilleks.
Äiakas e nisulill on meie põldudelt peaaegu väljasurnud umbrohi. Kunagi oli ta väga tavaline.
Põld-varesjalg on imekaunis põlluumbrohi, mis kaunistab eeskätt Lääne-Eesti põlde.
Kuidas teha vahet umbrohtudel ja niidutaimedel?
Ega see alati lihtne pole. Rohenäpust aiandushuviline tunneb oma piirkonna umbrohte ilmselt küllalt hästi. Siis on nõu lihtne – kõik, mis ei ole tuntud umbrohi, on suure tõenäosusega niidutaim. Kui sa aga nii osav ei ole või kui rajad niitu endale mitte nii tuttavas piirkonnas, on abi meie kodulehel olevate liigikirjelduste juures olevatest niidutaimede idandite piltidest. Peame esialgu vabandama, et meie andmebaas pole täielik, aga lubame seda jooksvalt täiendada ja parandada.
