Aasristik on punane ristik. Esiteks on tema õied (ja õisikud) punased ja teiseks on temast aretatud kultuurtaimena kasvatatav punane ristik. Aretustöö on aga kultuurvormi looduslikust nii kaugele viinud, et ka eesti keeles on sellele antud eraldi liiginimetus. Aasristik sarnaneb väga keskmise ristikuga, kuid tema lehekesed on ümaramad ja enamasti on lehtedel iseloomulik heledam V-kujuline laik. Aasristiku õied on enamasti keskmise ristiku õitest heledamad, vahel pigem roosad kui punased.

Aasristik kasvab väga mitmesugustel niitudel, väga kuivadest kuni veidi niisketeni. Taim on väga kohanemisvõimeline. Kuivadel väheviljakatel aladel on ta pisike ühe varrekese ja paari õisikuga väike lill. Viljakamal mullal aga moodustab ligi poolemeetrise läbimõõduga lopsakaid puhmaid.

Haisev jooksjarohi on imekaunis lill. Aga jah, haiseb! Ehkki taime ristijad tabasid nimega seekord naelapead, ei mõelnud nad ilmselt, et keegi üritab kunagi taime ja selle seemneid müüa. Vaatamata kaunidusele, ei ole jooksjarohtu tõepoolest mõtet tuppa vaasi tuua. Taim lõhnab ebameeldivalt ja on veidi kleepjalt näärmekarvane.

Jooksjarohud on lubjalembesed ja kasvavad looduslikult peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti kuivadel ja parasniisketel niitudel. Sõltuvus lubjast ei ole nii range, et ta mujal kasvada ei saaks. Taim kasvad harilikult keskmise suurusega puhmikutena, on tuntud ravim- ja meetaim.

Äiatar on vastuolulise nimega, kuid täiesti vastuolutult kaunis lill. Nime äia-osa viitab justkui mehele, -tar-osa aga naisele. Võru murdes tähendab äi või äio aga hoopis kuradit. Lisaks on nimi väga sarnane äiaka (vaata eestpoolt) nimele ja seetõttu on vahel selgem viimast hoopis nisulilleks nimetada. Nimede sarnasus ei viita aga taimede sarnasusele. Äiatar on tubli niidulill, mõjudes suve teise poole õitsejana kimalastele nagu magnet rauale. Äiatar eelistab kuivemaid niite ja kannatab hästi niitmist ja karjatamist. Kariloomad teda eriti süüa ei tahagi. Vikat lõikab teda küll, kuid juba paari nädala möödudes on taimel püsti uued õisikuvarred ja kimalaste pidu läheb edasi. Äiatari on kasutatud ka ravimtaimena väga mitmesuguste hädade vastu. Kas ta ka millegi vastu aitab, pole kindel, kuid botaanik Toomas Kukk võtab oma raamatus “101 Eesti lille” äiatari ravitoime kokku nii: “Igatahes teadaolevalt ei tohiks äiatari tee joomine olulist tervisekahju tekitada”.

Käokann on üks paljudest käo kehaosade või käole kuuluvate esemete järgi nimetatud taimedest. Kui mitme taimeliigi puhul on seotus käoga vaid meie keeleruumi teema, siis käokann on käoga seotud mitmete rahvaste keeltes. Ka lille ladinakeelne nimi on “käo õis”. Nime poolest kipub käokann segi minema käokannusega, millega tal mingit lähisugulust ei ole. Välimuselt sarnaneb käokann aga vägagi tõrvalillega, millega lähisugulus on täiesti olemas. Kui tõrvalill kasvab enamasti kuivades kohtades, siis käokann, vastupidiselt, eelistab niiskemaid niite, metsaservi ja lausa madalsoid. Lillepeenras kasvab see kaunis lill aga meelsasti ka tavalisel aiamullal.