2,23 € – 62,01 €
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.
Ojamõõla tunnevad paljud inimesed, sageli aga hoopis karukella nime all. Ka karukella nimel pole miskit viga, paraku on see aga täiesti ühemõtteliselt antud hoopis ühele teisele taimeperekonnale. Seega, räägime ojamõõlast. Ojamõõl on niiskemate niitude taimeliik, mille kellukjalt rippuvate õitega punased varred paistavad eriliselt silma maikuisel niidul. Taim õitseb tegelikult pikemalt, kuid hiljem kipub ta jääma rohkem teiste taimede varju. Ojamõõla seemneid on loodusest kogunud ilmselt igaüks. Ka siis kui see sugugi kavas pole olnud. Nimelt levivad ojamõõla haakekarvadega seemned looduses takja kombel loomade karvkattes. Loodusesse pääsenud inimloom oma pükstega teeb aga töö ära sama hästi. Tõsi, mõned seemned jõuavad lõpuks ka prügikasti, aga parema puudumisel on seegi levikuviis. Vahel hübridiseerub ojamõõl meie teise loodusliku mõõla maamõõlaga. Maamõõl on ka meie seemnevalikus olemas.
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
