Seemned liigiti

Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.

Äiatar on vastuolulise nimega, kuid täiesti vastuolutult kaunis lill. Nime äia-osa viitab justkui mehele, -tar-osa aga naisele. Lisaks on nimi väga sarnane äiaka (vaata eestpoolt) nimele ja seetõttu on vahel selgem viimast hoopis nisulilleks nimetada. Nimede sarnasus ei viita aga taimede sarnasusele. Äiatar on tubli niidulill, mõjudes suve teise poole õitsejana kimalastele nagu magnet rauale. Äiatar eelistab kuivemaid niite ja kannatab hästi niitmist ja karjatamist. Kariloomad teda eriti süüa ei tahagi. Vikat lõikab teda küll, kuid juba paari nädala möödudes on taimel püsti uued õisikuvarred ja kimalaste pidu läheb edasi. Äiatari on kasutatud ka ravimtaimena väga mitmesuguste hädade vastu. Kas ta ka millegi vastu aitab, pole kindel, kuid botaanik Toomas Kukk võtab oma raamatus “101 Eesti lille” äiatari ravitoime kokku nii: “Igatahes teadaolevalt ei tohiks äiatari tee joomine olulist tervisekahju tekitada”.

Käokann on üks paljudest käo keahosade või käole kuuluvate esemete järgi nimetatud taimedest. Kui mitme taimeliigi puhul on seotus käoga vaid meie keeleruumi teema, siis käokann on käoga seotud mitmete rahvaste keeltes. Ka lille ladinakeelne nimi on “käo õis”. Nime poolest kipub käokann segi minema käokannusega, millega tal mingit lähisugulust ei ole. Välimuselt sarnaneb käokann aga vägagi tõrvalillega, millega lähisugulus on täiesti olemas. Kui tõrvalill kasvab enamasti kuivades kohtades, siis käokann vastupidiselt eelistab niiskemaid niite, metsaservi ja lausa madalsoid. Lillepeenras kasvab see kaunis lill meelsasti ka tavalisel aiamullal.

Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.

Harilik kukehari on Eesti mõistes ekstreemselt kuivade kasvukohtade taim. Erinevalt mitmest teisest liigist, kes kuivemal perioodil ära kuivavad, on kukehari nagu kaktus. Ta varub vihmasemal ajal vett on paksudesse lehtedesse ja suudab olla kenasti haljas ka siis kui teised on kuivanud. Enamasti kasvab kukehari kohtades, kus mullakiht on õhuke ja vahel ka kohtades, kus mulda polegi. Kukeharjale muld tegelikult meeldib, kuid viljakamates tingimustes on temast märksa kõrgemakasvulisi taimi, millega madalakasvuline kukehari ei suuda konkureerida.

Kukehari võib kasvama hakata ka varrejuppidest, kuid vaatamata asjaolule, et tema seemned on imetillukesed, kasvab taim erakordselt edukalt ja kiiresti ka seemnetest.

Harilik kuldvits sarnaneb veidi voolme-ristirohuga. Sarnased on ka mõlema liigi kasvukohaeelistused. Kuldvits on siiski ristirohust levinum ja teda võib leida kõikjalt Eestist. Kuivadel niitudel on harilik kuldvits sageli sedavõrd arvukas, et värvib oma õitseajal terve niidu kuldkollaseks. Seda ei ole tal ka väga raske teha, sest teisi niiduliike, kes sedavõrd hoogsalt augustikuus õitseks, väga ei ole. Kuldvits kasvab lisaks niitudele meelsasti ka metsasihtidel, raiesmikel, vanematel söötidel jm.

Lisaks harilikule kuldvitsale leidub Eesti looduses ka ohtlikku koduaedadest plehku pannud ilutaime kanada kuldvitsa. Kohati on see võõrliik vallutanud hektarite kaupa nii hüljatud põllumaid, jäätmaid kui ka ajaloolisi niidualasid. Liigid on eristatavad peamiselt õisiku kuju järgi. Õppige neil kindlasti vahet tegema, sest üks neist väärib tõrjumist ja teine hoolt.