2,08 € – 55,00 €
Harilik käokannus on meie kodumaine lõvilõug. Sarnaselt oma aedades kasvatatavatele sugulastele, on käokannus imeilus taim. Tema looduslikeks kasvukohtadeks on kuivad niidud, teeservad, põluääred ja sageli väga väheviljakad alad. Leidub klibuseid rannaalasid, kus käokannus on üks väheseid püsivalt kasvavaid taimeliike. Käokannuse konkurentsivõime teiste liikidega on kesine ja tema püsivaks kasvamiseks on vaja teistele liikidele sobimatuid tingimusi (nagu rannikuklibul) või sagedasi pinnasehäiringuid (põlluservadel). Taime liiginime kallal saab ka veidi norida. Kannus on taime õiel tõepoolest olemas. Käol kui linnul tegelikult kannuseid ei ole. Käo, tema kehaosade ja temale omistatavate esemete järgi nimetatud taimeliike on lihtsalt liiga palju. Meiegi seemnevalikus on lisaks käokannusele olemas ka käokann. Taimed on väga erinevad, nimed aga väga sarnased.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist ühe taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma veel oktoobriski.
Sigur on kena lill ja paiguti meile looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpru raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega ta tõenäoliselt vähendab viljasaagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?
Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) aitab eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis kohati suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigitiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.
Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajatest. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi mida noppida ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.
