2,23 € – 13,21 €
Harilik käokannus on meie kodumaine lõvilõug. Sarnaselt oma aedades kasvatatavatele sugulastele, on käokannus imeilus taim. Tema looduslikeks kasvukohtadeks on kuivad niidud, teeservad, põlluääred ja sageli väga väheviljakad alad. Leidub klibuseid rannaalasid, kus käokannus on üks väheseid püsivalt kasvavaid taimeliike. Käokannuse konkurentsivõime teiste liikidega on kesine ja tema püsivaks kasvamiseks on vaja teistele liikidele sobimatuid tingimusi (nagu rannikuklibul) või sagedasi pinnasehäiringuid (põlluservadel). Taime liiginime kallal saab ka veidi norida. Kannus on taime õiel tõepoolest olemas. Käol kui linnul tegelikult kannuseid ei ole. Käo, tema kehaosade ja temale omistatavate esemete järgi nimetatud taimeliike on lihtsalt liiga palju. Meiegi seemnevalikus on lisaks käokannusele olemas ka käokann. Taimed on väga erinevad, nimed aga väga sarnased.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.
Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.
Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.
Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline, kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järele vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.
Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning tema levik, nagu paljude teistegi põliste põllulillede oma, on viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohutatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanduse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.
Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega, ta tõenäoliselt vähendab vilja saagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?
