3,00 € – 151,00 €
Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahvaseas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamatest metsadest. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.
Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kellukavälimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsuseda. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnekogus, olles keskmise läbimõõduga 0,25 mm.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest pea-aegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) aitab eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis kohati suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigitiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.
