2,48 € – 74,21 €
Käokann on üks paljudest käo keahosade või käole kuuluvate esemete järgi nimetatud taimedest. Kui mitme taimeliigi puhul on seotus käoga vaid meie keeleruumi teema, siis käokann on käoga seotud mitmete rahvaste keeltes. Ka lille ladinakeelne nimi on “käo õis”. Nime poolest kipub käokann segi minema käokannusega, millega tal mingit lähisugulust ei ole. Välimuselt sarnaneb käokann aga vägagi tõrvalillega, millega lähisugulus on täiesti olemas. Kui tõrvalill kasvab enamasti kuivades kohtades, siis käokann vastupidiselt eelistab niiskemaid niite, metsaservi ja lausa madalsoid. Lillepeenras kasvab see kaunis lill meelsasti ka tavalisel aiamullal.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
