Seemned liigiti

Lõhnav maarjahein on piduliku nimetusega taim. Välimuse poolest on tegemist küllalt tagasihoidliku kõrrelisega, kuid tema nimes peituv viide lõhnale, on täiesti tõele vastav. Nimelt on terve taim tugevalt aromaatne, eriti tugevalt lõhnavad aga kõrte alaosad. Lõhna võrreldakse kirjanduses sageli kumariini lõhnaga. Mnjah. Tegelikult teavad ju üsna vähesed, mis see kumariin on ja nii võime seda lõhna vabalt kirjeldada ka kui lihtsalt maarjaheina lõhna. Üks maarjaheinaga seotud müüt tuleb aga kindlasti ümber lükata. On levinud arvamus, et just maarjahein on see, mis annab värskele heinale tema lõhna. Tegelikult on lõhnavaid taimi palju ja hein lõhnab ka siis hästi kui seal maarjaheina ei leidu. Kui aga heinas on ka maarjaheina, lõhnab hein tõepoolest eriliselt magusalt. Et söö või ise.

Mägiristik on üks meie mitmest valge õiega ristikust. Mägedega ei ole sel ristikul Eestis mingit pistmist. Pigem on ta levinud just meie tasasemates piirkondades. Mägiristik on lubjalembene. Õnneks ei tähenda see, et teda leiduks vaid Lääne- ja Põhja-Eesti looaladel. Leida võib teda pea kõikjal Eestis, kuid mujal on ta märksa haruldasem.

Mägiristik on uhke püstise kasvuga kuivade niitude taim, kes sageli kasvab koos teiste iludustega ning on loopealsetel niitudel sageli üks dominantidest. Mägiristiku lehed on veidi sarnased keskmise ristiku lehtedele ja on ka kasvukohti, kus mõlemad esinevad koos (lisaks sageli veel aas- ja valge ristik).

Mitmeõiene tulikas on justkui lihtsalt üks tulikas. Ja nii see ongi. Ka meie kasvatatavad tulikad, lisaks mitmeõiesele veel kibe tulikas, näevad õitsedes välja väga sarnased. Mitmeõiese tulika varred ja leherootsud on karvased, kibedal tulikal paljad. Küllalt erinevad on siiski eri tulikate seemned ja veidi erinevad on nende kasvukohad, kuid leidub ka niite, kus eri tulikate liigid kenasti kõrvuti kasvavad. Mitmeõiene tulikas on veidi tavalisem Lääne- ja Põhja-Eestis.

Mitte ei saa jätta norimata mitmeõiese tulika nime kallal. Jah, miskipärast on mitmeõieseks nimetatud seda liiki ka ladina keeles (polyanthemos – mitmeõieline) aga tegelikult on kõigil tulikatel mitu õit.

Harilik keelikurohi on vastuoluline, kummaline, kuid samal ajal väga kaunis taim. Vastuoluliseks teeb ta asjaolu, et kogu taim on okkaline nagu ohakas. Olles korvõieline taim, on ohakad keelikurohule küll sugulased, kuid mitte päris samast perekonnast. Kui päris ohakad on enamasti punase või lilla õisikuga, siis keelikurohi on kaunilt õlgkollane.

Keelikurohi on kaheaastane taim ja peab saama seemneliselt levida. Niidetavatel aladel võimaldab seda hiline õitseaeg, karjatatavatel aladel aga okkaline olemus, mistõttu kariloomad teda ei puutu. Peamiselt leiabki keelikurohtu Lääne-Eesti ja saarte lubjarikastelt niitudelt. Ehkki ta eelistab lubjarikast pinnast, kasvab ta tegelikult ka mujal Eestis kohati üsna kenasti ja koduaias kasvatades ka lillepeenras pea mistahes aiamullal.

Keelikurohust saab teha kauneid õlelilli, sest taim näeb kuivanult välja üsna samasugune kui värskelt. Loomulikult on kuivanud taim habras ja võiks puudutamisel katki minna, kuid okkad hoiavad vaenulikud lapsed ja koduloomad temast eemale ka kuivanult. Aias kasvatades ära lõika taime sügisel maha, sest taim on tugeva varrega ja õisik püsib tervena ka peale õitsemist, mistõttu on keelikurohi kena vaadata ka talvel.