4,18 € – 32,73 €
Nõmm-liivatee on meie kodumaine liivatee liik. Ta on lähedases suguluses tuntud maitsetaime tüümiani ehk aed-liivateega ning kõikjal, kus kõlbab kasutada viimast, kõlbab kasutada ka esimest. Nõmm-liivatee on eriti kuivade kasvukohtade taimeliik ning kasvab sageli seal, kus temaga võistelda suudab vaid mõni kukehari. Nõmm-liivatee moodustab tiheda maapinda mööda roomava taimemati, millel kõrgust harva üle 5 cm. Maa all on taim aga märksa tublima kasvuga ja tema juured ulatuvad kuni 50 cm sügavusele. Nõmmliivatee on küll tagasihoidliku kasvuga, kuid väga tubli õitseja. Õitsemise ajal kattub liivateematt nii tihedalt õitega, et muid taimeosi pole nähagi. Keeda endale tass nõmmliivateeteed ja istu nautima putukate suminat liivateemeres!
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.
Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
