2,48 € – 15,65 €
Harilik kastehein on üks viiest meie kodumaisest kasteheina liigist. Kõik kasteheinad on õrna, vahel ka pea nähtamatu õisikuga graatsilised kõrrelised. Harilik kastehein on vaesemate muldade taim ja levib lisaks seemnetele edukalt ka mööda maad roomavate võsunditega. Enamasti leiab teda kuivematelt niitudelt, kus suuremakasvulised kõrrelised kasvada ei taha. Kastehein on jõudnud ka laulusõnadesse. Teate ju: “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…”. Rinnust saadik võib kõrguda küll vaid suur kastehein, teised kasteheinad, nende seas harilik kastehein, kasvavad pigem põlvini.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.
Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
