2,23 € – 13,21 €
Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.
