2,08 € – 55,00 €
Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti aga meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest pea-aegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järgi vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.
Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega ta tõenäoliselt vähendab viljasaagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesi eristatavaid koldrohuliike. Selletõttu ei saa olla kunagi päris kindel näiteks, millist värvi on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
