Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus)

Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajast. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi, mida noppida, ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.

Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.