3,82 € – 29,07 €
Keskmine värihein on üks meie kaunimaid niidukõrrelisi. Värihein on ta kahtlemata seetõttu, et tema pähikud (õied) on küllalt suured, kuid kinnituvad sedavõrd peenikestele raagudele, et väiksemgi tuul paneb need kaunilt liikuma ja värisema. Miks on meie ainus looduslik väriheinaliik just keskmine, mitte aga näiteks harilik, ei tea. Selge on aga, et liigi emakeelne nimi on tuletatud tema ladinakeelsest nimest (media – keskmine). Otse eksitav ta ju ei ole, sest samas perekonnas leidub nii suur kui väike värihein. Kumbki neist meil aga looduslikult ei kasva.
Nimi nimeks, aga värihein on tõeliselt kaunis kõrreline ja üsna hea heas seisus niitude indikaator. Kus kasvavad väriheinad, kasvavad ka mitmed teised olulised niidutaimed. Värihein sobib koos teiste niidutaimedega kenasti kimpu ja vaasi, erakordselt kaunid on aga väriheinte ja teiste niidulilledega punutud pärjad punaspõsksete neiude peas jaaniööl.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.
Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahva seas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamates metsades. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
