3,09 € – 17,36 €
Must vägihein on meiegi seemnevalikus oleva üheksavägise (Verbascum thapsus) lähisugulane. Taimede eristamine ei ole siiski raske. Mustal vägiheinal on punakas vars ja punakad leherootsud ning lehed ei ole viltjalt karvased nagu nad on seda ühekasavägisel. Enamasti ei kasva taim ka nii kõrgeks kui üheksavägine. Silma torkab ta aga küll. Seda nii kõrgusega kui ka lilleiluga. Erinevalt ühiksavägisest on musta vägiheina tolmukad kaetud lillakaspunaste karvadega, mis annavad õitele vaata et eksootilise välimuse. Vägihein õitseb rikkalikult ja toodab rikkalikult ka seemneid. Kui üheksavägine on kaheaastane, siis must vägihein on pigem püsik, kuid enamasti siiski mitte liialt pikaealine.
Sarnaselt oma sugulasele ei ole must vägihein päris niidutaim, vaid pigem ajutiste ja häiritud koosluste asukas. Kui tahad, et ta aias püsivalt kasvaks, ei teeks paha vahel tema läheduses paar labidatäit mulda ümber pöörata. Seemned idanevad tal hästi ja õiteilu jätkub pikalt.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega, ta tõenäoliselt vähendab vilja saagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?
