2,11 € – 55,91 €
Pikalehine mailane on üks paljudest siniseõielistest mailastest. Teistest mailastest on teda lihtne eristada, nagu liigi nimigi viitab, pikkade lehtede järgi. Looduses on ka kasvukoht heaks vihjeks. Nimelt on pikalehine mailane niiskemate kasvukohtade taim. Teda võib kohati üsna arvukalt leida veekogude kaldaaladel ja niisketel niitudel, näiteks lamminiitudel. Tegelikult kasvab taim küllalt hästi ka kuivemal pinnasel, näiteks lillepeenras. Pikalehine mailane on sedavõrd kaunis lill, et sellest on aretatud palju erivärviliste õitega kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt helesinine.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülase liikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.
Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
