2,80 € – 91,00 €
Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning nagu paljude teistegi põliste põllulillede puhul, on tema levik viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohustatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanduse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest pea-aegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale valgete õitega veel värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kellukavälimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsuseda. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnekogus, olles keskmise läbimõõduga 0,25 mm.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada aga nagu sageli, on olukord tegelikult keerulisem kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobu- ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Seemnesegudes on meil mõlemat, nii hobu- kui kollakat madarat. Liigikaupa müüme aga puhast hobumadarat.
Põldjumikas on lähisuguluses nii arujumika kui rukkilillega. Enamasti on põldjumikas aga oma sugulastest oluliselt kõrgem ning alati sügavalt lõhestunud lehtedega. Lehti on tal aga korraga väga erinevaid, ning ei maksa imestada kui mõned neist on siiski päris tervete servadega. Põldjumika õite värvus on sarnane arujumika õitega, kuid õied ja pungad on oluliselt suuremad. Ehkki nimi viitab põldudele, ei kasva põldjumikas kõrvuti oma sugulase rukkilillega, vaid pigem oma teise sugulase arujumikaga. Põldjumikas on pesueht niidutaim eelistades pigem kuivemaid niite. Kui näed oma niidul kasvamas põldjumikat, kuid kibeled juba juuni lõpus heina tegema, jäta mõned taimed kasvama. Põldjumikas ei kipu arujumika kombel ädalas enam väga õitsema. Niitmist talub ta aga sellegipoolest hästi.
