5,89 € – 25,41 €
Randristik on üks paljudest meie kodumaistest ristikutest. Tema levik piirdub tõepoolest vaid rannikualadega ja sealgi ei ole ta enamasti liialt tavaline. Õitseva taimena näeb ta välja pea äravahetamisena nagu valge ristik (T. repens) ja võib tekkida üldse küsimus, miks me randristikut oma seemnekasvatuses kasvatame. Randristikuga läheb huvitaval kombel põnevaks alles siis kui valmivad tema viljad. Nimelt puhub taim oma äraõitsenud õite tuped korralikult õhku täis ja valminud seemnetega õisikunutt näeb välja nagu miniatuurne kobar karvaseid õhupalle. See on lihtsalt nii lahe, et taime lausa peab kuskil kasvatama! Ilmselt soodustavad puhetunud õietuped seemnete levimist üleujutatavates kasvukohtades. Soovitame kindlasti randristikut kasvatada kiviktaimlas vm peenras. Taim moodustab ühtlase ja tiheda maadligi roomavate varte võrgustiku, kust väljuvad kaunid roosakad õied ja hiljem tekivad neist omapärased puhetunud viljad. Väike nõuanne siiski veel – väga sarnaste kasvuvormi, õite ja lehtedega on tavalistest taimedest valge ristik ja üsna sarnane on enne õitsemist ka humal-lutsern. Peenras kasvatades püüa neil ja randristikul vahet teha enne kui hilja.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
