3,16 € – 109,00 €
Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja samapeenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurmatele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb pärismadaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-madara juuri nii nagu sugulase värvmadara juurigi, punase värvaine saamiseks.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülaseliikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud vaid Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.
Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi metsülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on metsülased väga aeglase kasvuga aga hiljem jällegi väga visad.
Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte silmatorkava värviga lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid kasvades väga erinevates niidutüüpides aga teda leiab ka teedeäärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar.
Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigilt teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada aga nagu see sageli on, on olukord tegelikult keerulisem kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobu- ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Seemnesegudes on meil mõlemat, nii hobu- kui kollakat madarat. Liigikaupa müüme aga puhast hobumadarat.
