4,06 € – 31,51 €
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.
Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülase liikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.
Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.
Põldjumikas on lähisuguluses nii arujumika kui rukkilillega. Enamasti on põldjumikas aga oma sugulastest oluliselt pikem ning alati sügavalt lõhestunud lehtedega. Lehti on tal aga korraga väga erinevaid, ning ei maksa imestada kui mõned neist on siiski päris tervete servadega. Põldjumika õite värvus on sarnane arujumika õitega, kuid õied ja pungad on oluliselt suuremad. Ehkki nimi viitab põldudele, ei kasva põldjumikas kõrvuti oma sugulase rukkilillega, vaid pigem oma teise sugulase arujumikaga. Põldjumikas on pesueht niidutaim, eelistades pigem kuivemaid niite. Kui näed oma niidul kasvamas põldjumikat, kuid kibeled juba juuni lõpus heina tegema, jäta mõned taimed kasvama. Põldjumikas ei kipu arujumika kombel ädalas enam väga õitsema. Niitmist talub ta aga sellegipoolest hästi.
