2,11 € – 11,99 €
Käbihein on oma nime ära teeninud käbisarnase õisiku tõttu. Sarnasus tuleb eriti esile, kui taim on juba ära õitsenud. Käbihein on pooleldi roomav taim. Karjamaadel ja mõnedes õuemurudeski võib ta olla lausa maadligi ning sirutab veidi kõrgemale vaid oma õisikud. Kariloomad käbiheina õisikuid väga süüa ei taha ja õitsemise ajal on karjamaa kohati kenakesti lillakirju. Muruniiduk sööb käbiheina õisikuid aga tõrkumata ja nii ei tea paljud muruomanikud, millest nad ilma jäävad. Käbihein on ka eriline kimalaste ja mesilaste lemmik ning muidu väga visa taim. Lisaks lagedatele niitudele ja karjamaadele võid käbiheina leida ka hõredamatest metsadest. Seega on käbihein suurepäraseks täienduseks sinu aia varjulisemate piirkondade taimestikule.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülase liikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.
Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajast. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi, mida noppida, ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.
