2,48 € – 15,65 €
Üheksavägine on võimsa nimega taim. Võimas on ka taime välimus ja ehkki taim on väga kaunis, ei võimalda tema suurus teda kergekäeliselt lillekski nimetada. Heal mullal kasvab ükesavägine kuni 2 m kõrguseks. Taim on kaheaastane ja esimesel kasvuaastal kasvatab vaid maapinnal oleva lehekodariku. Vars ja selle tipus olev õisik ilmub teisel kasvuaastal. Seejärel taim kuivab. Üheksavägisel on tohutul hulgal seemneid. Erinevatel hinnangutel 100 000 – 150 000. See aga ei tähenda, et taim paljuneks ülimalt efektiivselt. Ka heal kasvukohal on taimi reeglina vähe. Ilmselt nõuab seemnete idanemine ideaalilähedasi tingimusi. Vastrajataval niidualal on need aga ilmselt tagatud ja kui üheksavägine on seemnesegus olemas, siis küllap sa teda ka näha saad.
Üheksavägise nimi viitab, et teda on kasutatud ravimtaimena väga mitme haiguse vastu. Samuti on ta hea meetaim ja kena lill vaasis. Taim tunneb end hästi just kuivematel kasvukohtadel ja regulaarselt niidetaval niidul on hea kui jätad niitmisel alati mõned taimed kasvama. Muidu sureb üheksavägine aja jooksul välja.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.
Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda aitab teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigtiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.
Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.
