2,96 € – 98,61 €
Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja sama peenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurematele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubjarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis, kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb päris madaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-varjulille juuri nii, nagu sugulase värvmadara juurigi punase värvaine saamiseks. Sellest ka taime nimi.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning tema levik, nagu paljude teistegi põliste põllulillede oma, on viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohutatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanduse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.
Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
