1,99 € – 49,81 €
Kuldristik on kollaste õitega ristik. Ehkki selgelt eristatav ja äratuntav, ei torka ta oma õitsemise ajal väga silma. Seda seetõttu, et sarnaseid kollaste õitega taimi on mitu. Sama üldmulje jätavad näiteks sirplutsern, humal-lutsern ja ka aas-seahernes. Kui kuldristiku õisikunutid hakkavad aga õitsemist lõpetama, värvuvad nad aegamööda kuldseks kastanpruuniks. Nii on taim äraõitsenult dekoratiivsemgi kui täies õies olles.
Nagu kassiristikki, on kuldristik kaheaastane taim. Tema seemneline paljunemine on aga enamasti sedavõrd edukas, et taim suudab niitudel edukalt paljuneda. Iseloomulik on kuldristik just liivasematele niitudele, kuid kasvab ka muudes kuivades niidutüüpides, teede äärtes, vanadel söötidel jm.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline, kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järele vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Angerpist on kummalisel kombel üks Eesti kaunemaid lilli. Kummalisel seetõttu, et tegelikult on tema õieilu üsna sarnane tema lähisugulase, niisketel niitudel kasvava angervaksaga, keda tuntakse küll tubli ravimtaimena, kuid mitte väga lilleilu poolest. Angerpist on aga vastupidi just kuivemate niitude taim ning eriti arvukas Lääne- ja Põhja-Eesti loopealsetel. Mujal on taim haruldasem, kuid päris ilma ei ole temast siiski ükski Eesti piirkond. Ilmselt on tema kauniduse saladus seotud lisaks õitele ka üldise ülesehitusega. Maapinnale laotuvate sulgjate lehtedega lehekodarik, punakas ja väheste väikeste lehtedega vars ja selle tipus olev õrnade valgete õitega õisik. Oma osa annavad ka roosakad pungad.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
