5,28 € – 22,36 €
Roosa merikann on, nagu nimigi viitab, roosade õitega ja sageli leitav rannikualadelt. Päris reegel see siiski ei ole ja taime võib leida ka rannikust kaugemal. Mitte siiski väga kaugelt, sest liigi levik Eestis piirdub peaasjalikult vaid Harjumaaga. Mujalt on taim teada vaid üksikutest kohtadest. Väga tavaline ei ole ta siiski ka Harjumaal ja on seetõttu Eestis kaitstud III kaitsekategooriaga. Sobilikes kasvukohtades, milleks on enamasti liivased toitainetevaesed niidualad, võib merikann olla siiski väga arvukas.
Merikannide põhiline õitseaeg on juulis, kuid vähemalt meie seemnekasvatuses on tegemist ilmselt kõige pikema õitseajaga taimeliigiga, mille õisi võib üsna stabiilselt leida juuni lõpust kuni külmadeni oktoobri lõpus. Väljaspool õitseaega merikann eriti silma ei torka. Kõik tema lehed on juurmised ja omapäraselt lihakad. Õitseajal ei saa merikanni aga kuidagi ignoreerida. Tegemist on väga kauni taimega ja ilmselt ka seetõttu võib teda leida nii looduslikus vormis kui erinevate aretatud sortidena ka aianduspoodide püsilillevalikust.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahva seas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamates metsades. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!
Ussikeel on üks mitmest kareleheliste sugukonna esindajast. Sugukonna nimi on täpsem kui liigi nimi. Lehed on ussikeelel tõesti karedad ning okkavabad ei ole ka muud taime osad. Ussikeel ei kõrveta nagu nõges, kuid peenikesed teravad okkad tungivad kergesti läbi naha ning paljakäsi ei ole mõtet ussikeele õisi nurmelt noppima minna. Kuigi, mida noppida, ikka on! Ussikeel on peaaegu et eksootilise välimusega ja ületab õiteilult nii mõndagi kultuurtaime. Tuntud on ta ka erakordselt nektaririkaste õite poolest ning päevane kimalase- ja mesilasesumin ussikeele ümber asendub ööks lihtsalt ööliblikate suminaga. Ussikeel on kaheaastane taim ja kasvab sageli kohtades, kus muud taimed hätta jäävad. Näiteks on ta kohati pea ainus taim, mis kasvab Saaremaa lääneosa klibuloodudel. Ussikeelele sobib veidi häiritud kasvukoht ja ka niidul meeldib talle, kui keegi vahel veidi tallab või tuhnib.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
