2,11 € – 55,91 €
Haisev jooksjarohi on imekaunis lill. Aga jah, haiseb! Ehkki taime ristijad tabasid nimega seekord naelapead, ei mõelnud nad ilmselt, et keegi üritab kunagi taime ja selle seemneid müüa. Vaatamata kaunidusele, ei ole jooksjarohtu tõepoolest mõtet tuppa vaasi tuua. Taim lõhnab ebameeldivalt ja on veidi kleepjalt näärmekarvane.
Jooksjarohud on lubjalembesed ja kasvavad looduslikult peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti kuivadel ja parasniisketel niitudel. Sõltuvus lubjast ei ole nii range, et ta mujal kasvada ei saaks. Taim kasvab harilikult keskmise suurusega puhmikutena, on tuntud ravim- ja meetaim.
| Weight | N/A |
|---|---|
| Dimensions | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline, kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järele vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.
Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).
Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.
