1,50 € – 25,41 €
Harilik äiakas e nisulill on üks meie ajaloolisi põllulilli. Veel sadakond aastat tagasi oli taim Eesti põldudel väga tavaline, kasvades kõrvuti rukkilillede, põldmagunate ja varesjalgadega. Praeguseks on äiaka looduslikke leiukohti jäänud kogu Eestis järele vaid üks ja ilmselt võib taime lugeda varsti meilt väljasurnuks. Kuidas nii läks? Äiaka seemned valmivad üsna samaaegselt suviteraviljadega ja on ajalooliselt sattunud koos teraviljaga viljasalvedesse, sealt nii leiva sisse kui uuesti kevadkülvi käigus mulda. Kaasajal kasvatatakse aga suur osa teraviljast taliviljana ning seemneid osatakse puhastada märksa paremini. Äiaka seemned leiva sees ei ole muidugi hea, sest need on üksjagu mürgised. Samal ajal on põlluumbrohtude mitmekesisus paratamatult osa meie üldisest liigirikkusest ja taime kasvatamine koduaias aitab seda kunagi nii tavalist taime meil vähemasti meeles hoida.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Harilik kellukas on kellukana tõepoolest üsna harilik. Ta on võrdlemisi tavalise kelluka välimusega ja kasvab ka üsna mitmesugustes taimekooslustes niitudest metsadeni. Erinevalt teistest kellukatest ja enamikest niidutaimedest, on harilik kellukas kaheaastane taim, mis kasvatab esimesel kasvuaastal vaid tagasihoidliku kimbukese lehti ja õitseb teisel kasvuaastal. Seetõttu on seemnelevi tema kestmiseks keskse tähtsusega. Seemnete levile aitab kaasa nende suur hulk ja erakordselt väikesed mõõtmed. Hariliku kelluka seemned on ühed tillemad meie seemnevalikus, olles keskmiselt läbimõõduga vaid 0,25 mm.
Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.
