1,99 € – 49,81 €
Pune on kõigile tuttav taim. Kui ka välimust ei tea, siis maitset ikka. Pune on nimelt tuntud maitsetaim, mille nimeks maitseaineriiulis enamasti oregano. Eesti keeles teatakse teda ka vorstirohu nime all, sest just seda taime lisati erinevatele vorstitoodetele. Pune on ka tuntud ravimtaim, kuid puneteed võivad selle erakordse maitse ja aromaatsuse tõttu juua ka täiesti terved inimesed. Meetaimedest on punele Eesti loodusest raske vastast leida ja pune on eriline liblikate lemmik. Meie kasvatuse punepeenrad on taime õitsemise ajal samapalju ka liblikapeenrad.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.
Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Kurekellukas on klassikaline kellukas. Teda aitab teistest sarnastest kellukatest (eeskätt laialehisest ja nõgeselehisest) eristada ühepoolne õisik ja kaarduv vars. Sageli kasvab kurekellukas puhmastena, milles on kümneid õsikuvarsi. Õied avanevad aegamööda pikema aja jooksul ja seetõttu on taime õitseaeg pikk. Kurekellukas on väga viljakas ja võib sobival kasvukohal muutuda üsna arvukaks. Eriti kui mulda vahel mingil viisil häiritakse. Tegemist on ka küllalt visa taimega, mis suudab aastaid oodata oma õitsemise võimalust ka sagedamini niidetavatel aladel. Leidub pargialasid, kus varjukamatel kohtadel on domineerivaks liigiks just kurekellukas. Liigtiheda niitmise puhul võib aga juhtuda, et jalutajad ei teagi, millisest ilust nad liigse püüdlikkuse tõttu ilma jäävad.
