2,96 € – 98,61 €
Kassisaba on eksitava nimega taim. Kõik teised mailase perekonna liigid Eestis sisaldavad nimes sõna mailane, kassisaba aga mitte. Ehk, tegemist on tegelikult mailasega, mis on tema välimust vaadates ka üsna ilmne. Sarnasus kassi sabaga ei ole siiski väga vale.
Kassisaba on peamiselt kuivade niitude taim. Vahel kasvab ta üsna kenasti ka hõredamates metsades. Taime kõrgus sõltub kasvukoha viljakusest. Vahel kasvab kassisaba pea olematu mullakihiga paepealsetel koos kukeharjade ja liivateedega ja võib olla ka alla 10 cm kõrgune. Viljakama mulla puhul ulatub taime kõrgus aga kuni 40 cm-ni. Kassisaba on sedavõrd kaunis lill, et temast on aretatud mitmeid erivärvilisi kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt lilla.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.
Harilik raudrohi on ilmselt enamikule inimestest tuttav taim. Eeskätt seetõttu, et ta kasvab tõepoolest pea kõikjal. Aga paljudele ka seetõttu, et tegemist on tuntud ravimtaimega. Raudrohi kasvab tõepoolest peaaegu kõikjal. Tõenäoliselt on ta üsna arvukas ka sinu õuemurus. Pidev niitmine ei lase tal seal lihtsalt õitsema minna. Levinud on ta aga pea kõikides kuivemates niidutüüpides. Raudrohi on visa taim ja talub suurepäraselt nii veidi tihedamat niitmist kui intensiivset karjatamist. Taim õitseb tavaliselt suve teisel poolel ja suurepäraselt ka pärast kesksuvist heinategu ädalas. Õitsevaid varsi võib näha isegi veel oktoobris. Vähem teatakse, et harilik raudrohi ei ole meie looduses ainus raudrohuliik. Ka meie seemnevalikus on saadaval varjulisemates kasvukohtades kasvava võsa-raudrohu (Achillea ptarmica) seemned.
Arujumikas näeb välja nagu rukkilill ja selleks on põhjust. Nimelt on vaatamata erinevale emakeelsele liiginimele tegemist sama taimeperekonna liikidega. Välimuses torkab muidugi kohe silma, et arujumika õied ei ole taevasinised vaid violetjad. Hoopiski erinev on aga arujumika kasvukoht ja eluviisid. Arujumikas on niidutaim ja erinevalt üheaastase elueaga rukkilillest, elab sama koha peal palju aastaid. Arujumikas on tavaline lill erinevates niidutüüpides, kuid kasvab suurepäraselt ka häiritud kooslustes, teeäärtes, vanematel söötidel ja jäätmaadel. Taim on pigem hilisema õitsemisega ja kes tahab teha head lambaheina, niidab oma niidu enne jumikate õtsemist. Õiteilust aga seetõttu ilma ei jää, sest arujumikas õitseb meelsasti ka niitmisjärgses ädalas ja tema õied rõõmustavad silma vahel veel oktoobriski.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.
Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.
