2,60 € – 56,40 €
Lamba-aruhein on üks meie paljudest aruheinaliikidest. Ehkki neid inimesi, kes kõrrelisi taimi hästi liigini määrata oskavad, nimetatakse reegina botaanikuteks, on lamba-aruheina selgeksõppimine siiski küllalt lihtne. Kasvab teil kõrreline, väga kuivas kasvukohas, vahel lausa paljas liivas või paeklibul, tiheda-tiheda pisikese mättana, lehed teisel otseses mõttes niitpeenikesed. See saab olla vaid lamba-aruhein. Taim kasvab tõesti sageli üsna ekstreemsetes tingimustes nii kuivadel niitudel kui ka hõredamates metsades, raiesmikel jm. Legendi kohaselt tähendab tema nimi seda, et lambad teda meelsasti söövad. Tegelikult aga ei taha teda õieti lambadki. Kui mingit seost sest nimest välja lugeda, siis lambad aeti vanasti sageli nii viletsatele karjamaadele, kust teised kariloomad suurt midagi söödavat ei leidnud. Ja nii pidid vaesed villakerad ilmselt sageli oma nälga hõredate ja kuivade lamba-aruheina puhmaste abil vaigistama.
| Kaal | - |
|---|---|
| Mõõtmed | 12 × 8 × 1 cm |
| Paki suurus | 1 g, 5 g, 10 g, 50 g |
Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.
Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.
Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.
Kerakellukas on meie looduses üks tavalisemaid kelluka liike. Ta kasvab edukalt mitmesugustes kuivemates niidutüüpides, aga vahel üsna edukalt ka avatumates metsades ja muudes varjulisemates kasvukohtades. Tegemist on visa taimega, mis suudab taimestikus püsida pikalt ka siis, kui niitu pole aastaid hooldatud. Kerakellukas talub suurepäraselt ka niitmist ning võib õtsemata püsida ka looduslikumalt kujunenud õuemurus. Pärast heinaaega kasvatab kerakellukas enamasti endale uue õisikuvarre ja õitsevaid taimi võib hooldatud niitudelt leida veel septembriski.
Kollase karikakraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda. Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.
Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.
