Seemned liigiti

Keskmine ristik on vägagi tavaline taim. Sageli aetakse teda segamini aasristikuga ja sarnasused on tõepoolest olemas. Mõlemal on punased õied, kolmetised lehed ja ristikutele üsna omane puhmasjas kasvuvorm. Keskmise ristiku õied on aga kaunilt tumepunased, lehekesed on piklikud, ilma aasristikult tuttava heledama V-märgita ja taim kasvab väga sageli vegetatiivse leviku tagajärjel tekkinud suurte pea monokultuursete laikudena. Ristikute hulgas on keskmine kõike varjutaluvam, kuid kasvab üsna hästi ka täispäikese käes. Keskmine ristik õitseb rikkalikult ja pikalt, aga kummalisel kombel on suurem osa õisi ja isegi õisikuid, seemneteta. See on üks põhjustest, miks suurepärastele söödaomadustele vaatamata ei ole keskmine ristik laialdaselt kultuuristatud.

Kibe tulikas on omamoodi topeltnimi. Nii kibe kui tulikas viitavad taime tulitavalt kibedale maitsele. Sarnaste õitega tulikaliike on Eestis üle kümne, kuid kuivematel ja parasniisketel niitudel on kibe tulikas neist kõige tavalisem ja vahel sedavõrd arvukas, et suudab õitsemise ajal kogu niidu kollaseks värvida. Tulikatel on vastuoluline maine. Eeskätt seetõttu, et kibeda tulika sugulane roomav tulikas on levinud ja tüütu muru- ja peenraumbrohi. Teiseks ilmselt ka seetõttu, et tulikad, kibe tulikas nende hulgas, on üksjagu mürgised. Õnneks annavad nad oma mürgisusest kibeda maitsega märku ja seetõttu ei kujuta nad endast reaalset ohtu ei inimestele ega kariloomadele. Et tulikate perekond on liigirikas, on igal niidutüübil omad tulikad ja seetõttu ei ole ilma ühegi tulikata ükski niit päris õige.

Liht-naistepuna on teistest naistepunaliikidest eristatav kahe kandiga varre ja vastu valgust vaadates justkui pisikeste aukudega lehtede poolest. Sellest ka ladinakeelne liiginimi perforatum. Eestikeelse nimega on keerulisem. Ehkki nimi on ju selge, pole päris teada, mida see vanarahvale on tähendanud. Tegemist on aga tuntud ravimtaimega, mida on kasutatud verejooksude tõkestamiseks ja haavade puhastamiseks ning arvatav seos on naiste kuupuhastusega seotud vaevuste leevendamisega. Naistepuna on kasutatud ka kanga värvimiseks ning värviga on taimel seotud veel üks huvitav asjaolu. Nimelt, kui naistepuna õite kollaseid kroonlehti hõõruda, muutuvad need… lillaks!

Maamõõl erineb sugulasest ojamõõlast mitme tunnuse poolest. Tema õied on püstised, kenasti avatud ja säravkollased. Ka kasvukoht on oluliselt erinev. Maamõõl kasvab viljakamatel niitudel ja avaramates metsades. Levinud on ta aga ka inimtegevusest tugevamalt mõjutatud aladel nagu prahipaigad ja jäätmaad. Maamõõl on sugulasest ojamõõlast oluliselt hilisem õitseja, kuid mingis osas nende õitsemisaeg kattub ja vahel liigid ka hübridiseeruvad. Hübriidid on väljanägemiselt igas mõttes kahe vanemliigi segu. Ka maamõõla seemned on haakekarvadega ning levivad nii loomade kui püksisäärtega.

Metsülane on üks meie ülastest. Ehkki ta on teistest ülase liikidest (kollasest- ja võsaülasest) suurem, on ta neist pigem vähem tuntud. Seda peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks on liik levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niidualadel. Ja teiseks ei ole ta teiste ülaste kombel varakevadine liik, vaid õitseb koos paljude teiste taimedega mai lõpus ja juuni alguses. Sageli esineb liik vegetatiivselt levinud suuremate laikudena ja paistab õitseajal distantsilt vaadates sulamata jäänud lumelaikudena.

Metsülase seemned on varustatud lendkarvadega, mis aitavad taimel tuulega levida. Erinevalt meie mitmetest teistest tuullevivatest seemnetest (harilik kuldvits, kare seanupp, sarik-hunditubakas), ei ole me leidnud viisi ülase lendkarvade eemaldamiseks. Karvade tõttu ei ole võimalik metsülase seemneid seemnesegudesse segada. Nad lihtsalt ei segune. Seetõttu müüme neid seemneid praegu eraldi. Taimed aga arenevad seemnest kenasti. Esimesel aastal on taimed väga aeglase kasvuga aga hiljem väga visad.