Seemned liigiti

Kullerkupp on tuntud lill ja kirjeldamist ei vaja. Tuntus ei tähenda aga tavalisust. Kullerkupp on tegelikult üks väga eriline lill. Ta kuulub tulikaliste sugukonda ja on välimuselt tõepoolest üsna tulikalaadne. Kuid esiteks, kus on kullerkupu õiel tupplehed? Vastus – need, mida me näeme kollaste kroonlehtedena, ongi tegelikult tupplehed. Kroonlehed on õiel küll olemas, aga õie sees, väikesed ja muutunud hoopis meenäärmeteks. Teiseks – miks kullerkupu õis kunagi ei avane, kas tal ei olegi siis tolmeldajaid vaja? Vastus – kullerkupul on tolmeldajaid vaja küll, nendeks on neli liiki spetsiifilisi kärbseid, nn kullerkupukärbsed, kes aga ei lenda õielt õiele nektarijahil, vaid munevad kullerkupu õitesse oma munad, möödaminnes tolmeldavad neid ja nende vastsed söövad kullerkupu valmivaid seemneid. Õnneks mitte kõiki ja enamasti on kullekupu seemnesaak vaatamata asjaolule, et teda tolmeldavad seemnekahjurid, enamasti piisav liigi säilimiseks.

Kullerkupp oleks suurepärane vaasilill ja tema korjamine ei ole sugugi keelatud. Siiski tuleks kullerkupu vaasi korjamisel hinnata, millises seisus on taime kasvukoht. Nimelt on kullerkupu kasvukohtadeks olevate niiskete niitude ja puisniitude pindala viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud ja paljud kunagi kullerkuppudest kollendavad niidud on nüüdseks võsastunud ja metsastunud. Inimesed, kel vanust üle 40 eluaasta – kas teie lapsepõlve kullerkupualad on veel alles? Liialt sageli on vastus sellele küsimusele eitav. Taastage palun kullerkupu kasvukohti ja kui taim täielikult kadunud, ostke seemned meilt, taastage nende abil vanad kasvukohad või rajage uued. Looduse kaitse keskendub vahel sedavõrd haruldaste liikide kaitsele, et tavalised liigid muutuvad märkamatult haruldasteks.

Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.

Harilik põisrohi on tõesti harilik. Lisaks niitudele kasvab ta meelsasti mitmesugustes ajutistes ja häiritud taimekooslustes nagu teeääred, söödid, vanemad kultuurrohumaad, varemed jm. Põisrohud on oma nime saanud puhetunud õietupe järgi, mis meenutab väikest põiekest. Kui see meie teistel põisrohtudel on küllalt tagasihoidlik, siis hariliku põisrohu sile, roosakas ja karvutu tupp on isegi silmatorkavam kui sellest väljakasvavad valged kroonlehed. Sarnasuse tõttu põiega on taime peetud ka ravimtaimeks ning kasutatud eeskätt just põiehaiguste raviks. Kaasajal on ta aga tuntud lihtsalt ilusa lillena. Seemnetootjale jällegi meeldib asjaolu, et taime õierikkusest saab suve jooksul koguni kaks saaki seemneid.

Sigur on kena lill ja paiguti meie looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpradel raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.

Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigil teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada, aga sageli on olukord tegelikult keerulisem, kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobumadara ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Valminud seemnetega taimedel on vanemliigi ja hübriidi eristamine paraku üsna võimatu ja nii on meiegi seemnevalikus hobumadar segatud mõningal määral kollaka madaraga. Toredad niidulilled on aga mõlemad.