Seemnepood

Sininukk on eranditult kuivade liivaste alade asukas. Teda leidub sobilikes kasvukohtades üsna kenasti üle Eesti, aga võib julgelt öelda, et liialt tuntud ta siiski ei ole. Sobilikke kasvukohti on lihtsalt sedavõrd vähe (alles jäänud). Oma tüüpilistes kasvukohtades on haprana näiv sininukk aga tõeline ekstreemsportlane. Tihti on ta kesksuvise põua ajal ainus taimeliik, mis liivikutel, luidetel ja liivastel niitudel õitseda suudab. Sageli on kõik teised taimed tema ümber kuivanud ja kuivanud on enamati sel ajal ka sininuki enda vähesed lehed. Taim aga õitseb vapralt ja meelitab ligi ohtralt tolmeldajaid. Veelgi imekspandavam on asjaolu, et sininukk on kaheaastane taim ning peab saama tihti seemneliselt uueneda. Sügisel ja varakevadel on selleks õnneks piisavalt niiskust ka liivastel aladel. Idanemiseks on aga vaja lahtist liivapinda ja seetõttu ei leidu sininukki sammaldunud aladelt ega liiga tihedast taimestikust. Sininuki seemned on imetillukesed ja näevad välja pigem nagu peenike tolm.

Ehkki sininukk sarnaneb väga ka meie kasvatatavate hariliku äiatari ja peetrilehega, on tegemist hoopis kellukate sugulasega.

Hõbemaran on üks paljudest Eesti maranatest. Nagu enamik neist, on ka hõbemaran kollaste õitega. Teistest erinevaks teeb ta aga lehtede alakülje hõbedane toon. Küllalt karvased võivad olla ka lehtede pealmised pooled.

Hõbemaran on sage kuivade niitude liik, kuid torkab silma ka teede äärtes, kruusateede keskosadel, mõnedel söötidel jm. Hõbemaran on väga visa taim ja kannatab hästi väga kuivi, toitainevaeseid, tallatavaid jm keerulisi kasvukohti.

Kassiristik näeb välja nagu kiisu. Armas, pehmelt karvane ja noh, …roosa. Igal juhul tabav nimi. Midagi armsalt kassilikku selles taimes tõepoolest on. Kassiristik ei pruugi koheselt olla ristikuna äratuntav, kuid lähemalt vaadates on lehed selgelt kolmetised ja õisikudki, ehkki piklikud, üsna ristikulaadsed. Erinevalt enamikust ristikutest on kassiristik kaheaastane taim. Heades kasvukohtades paljunevad taimed aga seemnetest sedavõrd hästi, et leidub alasid, kus nad kasvavad peaaegu monokultuurselt. Sellised kohad on alati väheviljakad ja sageli ka mingil kombel häiritud. Näib, et taimele piisab kasvamiseks ka paljast liivast. Kassiristikut võib sageli näha raiesmikel, teede äärtes ja niitude eriti kuivadel osadel.

Keskmine ristik on vägagi tavaline taim. Sageli aetakse teda segamini aasristikuga ja sarnasused on tõepoolest olemas. Mõlemal on punased õied, kolmetised lehed ja ristikutele üsna omane puhmasjas kasvuvorm. Keskmise ristiku õied on aga kaunilt tumepunased, lehekesed on piklikud, ilma aasristikult tuttava heledama V-märgita ja taim kasvab väga sageli vegetatiivse leviku tagajärjel tekkinud suurte pea monokultuursete laikudena. Ristikute hulgas on keskmine kõike varjutaluvam, kuid kasvab üsna hästi ka täispäikese käes. Keskmine ristik õitseb rikkalikult ja pikalt, aga kummalisel kombel on suurem osa õisi ja isegi õisikuid, seemneteta. See on üks põhjustest, miks suurepärastele söödaomadustele vaatamata ei ole keskmine ristik laialdaselt kultuuristatud.

Kibe tulikas on omamoodi topeltnimi. Nii kibe kui tulikas viitavad taime tulitavalt kibedale maitsele. Sarnaste õitega tulikaliike on Eestis üle kümne, kuid kuivematel ja parasniisketel niitudel on kibe tulikas neist kõige tavalisem ja vahel sedavõrd arvukas, et suudab õitsemise ajal kogu niidu kollaseks värvida. Tulikatel on vastuoluline maine. Eeskätt seetõttu, et kibeda tulika sugulane roomav tulikas on levinud ja tüütu muru- ja peenraumbrohi. Teiseks ilmselt ka seetõttu, et tulikad, kibe tulikas nende hulgas, on üksjagu mürgised. Õnneks annavad nad oma mürgisusest kibeda maitsega märku ja seetõttu ei kujuta nad endast reaalset ohtu ei inimestele ega kariloomadele. Et tulikate perekond on liigirikas, on igal niidutüübil omad tulikad ja seetõttu ei ole ilma ühegi tulikata ükski niit päris õige.