loader image
My Cart
0,00 

Seemnepood

Näitan tulemusi 91–100 (kokku 100 tulemust)

Üheaastaste taimede lillesegu

9,00 77,50 

Üheaastaste taimede lillesegu koosneb vaid üheaastastest taimedest. Need liigid elavad vaid ühe aasta, kuid õitsevad rikkalikult. Üheaastased taimed ei ole tegelikult niitudel kuigi levinud, kuid on meil tavapärased loodussõbralikult majandatavates põllumajandusmaastikes. Ehkki liigid on hea seemnetootlusega, nõuavad seemned idanemiseks haritud mullapinda ja seetõttu jätkub neist rõõmu vaid üheks, vahel ka kaheks aastaks. Segu koosneb neljast taimeliigist, mh on segus esindatud ka meie rahvuslill! Et päris niidulilled esimesel kasvuaastal enamasti ei õitse, võid üheaastaste taimede lillesegu lisada teistele meie niidulillede seemnesegudele (soovitatav u 10 %), et ka esimesel kasvuaastal oleks lilleilu. Aga võid seemneid kasutada ka ajutiste lillerikaste alade loomiseks või mahepõllumaa liigirikkuse tõstmiseks.

Segus on 4 taimeliiki.

 

Segu on saadaval kolmes eri suurusega pakendis:

10 g pakendist saad rajada kuni 5 m2 suuruse niiduala.

30 g pakendist saad rajada kuni 15 m2 suuruse niiduala.

100 g pakendist saad rajada kuni 50 m2 suuruse niiduala.

Üheksavägine (Verbascum thapsus)

2,48 15,65 

Üheksavägine on võimsa nimega taim. Võimas on ka taime välimus ja ehkki taim on väga kaunis, ei võimalda tema suurus teda kergekäeliselt lillekski nimetada. Heal mullal kasvab ükesavägine kuni 2 m kõrguseks. Taim on kaheaastane ja esimesel kasvuaastal kasvatab vaid maapinnal oleva lehekodariku. Vars ja selle tipus olev õisik ilmub teisel kasvuaastal. Seejärel taim kuivab. Üheksavägisel on tohutul hulgal seemneid. Erinevatel hinnangutel 100 000 – 150 000. See aga ei tähenda, et taim paljuneks ülimalt efektiivselt. Ka heal kasvukohal on taimi reeglina vähe. Ilmselt nõuab seemnete idanemine ideaalilähedasi tingimusi. Vastrajataval niidualal on need aga ilmselt tagatud ja kui üheksavägine on seemnesegus olemas, siis küllap sa teda ka näha saad.

Üheksavägise nimi viitab, et teda on kasutatud ravimtaimena väga mitme haiguse vastu. Samuti on ta hea meetaim ja kena lill vaasis. Taim tunneb end hästi just kuivematel kasvukohtadel ja regulaarselt niidetaval niidul on hea kui jätad niitmisel alati mõned taimed kasvama. Muidu sureb üheksavägine aja jooksul välja.

Ümaralehine kellukas (Campanula rotundifolia)

3,94 30,29 

Ümaralehine kellukas on iseloomulike piklike varrelehtedega kellukas. Oot, aga nimi on ju ümaralehine? Nii on. Ümarad on ümarelehise kelluka juurmised lehekesed, kuid need on lille õitseajaks enamasti kuivanud. Eestikeelne nimetus on tuletatud ladinakeelsest ja nii on see kuidagi jäänudki. Taim kasvab enamasti pisikeste puhmastena väheviljakatel valgusküllastel niidualadel. Silmatorkavaim on ta Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, kuid ei ole kaugeltki seotud vaid lubjarikaste aladega: teda leidub kenasti ka Lõuna-Eesti liivastel niitudel.

Ürt-punanupp (Sanguisorba officinalis)

3,82 29,07 

Ürt-punanupp on vististi nüüdseks juba tuntud rohkem populaarse aiataime kui loodusliku taimeliigina. Tõsi, ta ei ole Eestis liialt laialt levinud ja tema põhileviala jääb Lääne-, Rapla- ja Pärnumaale, kus ta on niiskematel niitudel kohati vägagi tavaline.

Punanupul on lehed nagu pihlakal ja tihe väikestest veinipunastest õitest koosnev õisik, mis meelitab hästi tolmeldajaid. Kui taim juba kuskil kasvab, ei jää ta kuidagi kahe silma vahele. Ürt-punanuppu on kasutatud ka ravimtaimena aga praegusel ajal on ta koos võõrsilt pärit teiste punanupuliikidega vast rohkem tuntud ilutaimena. Erakordselt kaunis lill on ürt-punanupp ka looduslikul kujul, kuid temast on aretatud ka erinevaid kultuursorte.

Valge madar (Galium album)

2,23 62,01 

Valge madar on üks paljudest valgete õitega madaratest. Meiegi taimevalikus on lisaks valgele madarale veel valgete õitega värvmadar. Valge madar on värvmadarast pehmem, sageli ei seisa ta taimestikus päris iseseisvalt püsti, vaid toetub teistele taimedele. Valge madar on üks meie tavalisemaid madaraid, kasvades väga erinevates niidutüüpides, aga teda leiab ka teede äärtest, põlluservadelt, jäätmaadelt, metsaservadelt jm. Looduses hübridiseerub ta vahel kollaste õitega hobumadaraga ja ka hübriidid on erinevat tooni kollakate õitega. Hübriid on sedavõrd levinud, et talle on antud ka eraldi liiginimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum).

Värv-varjulill (Asperula tinctoria)

2,96 98,61 

Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja sama peenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurematele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubjarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis, kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb päris madaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-varjulille juuri nii, nagu sugulase värvmadara juurigi punase värvaine saamiseks. Sellest ka taime nimi.

Värvmadar (Galium boreale)

1,93 46,76 

Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära, kui ühes männases olevate lehekeste arv on ei rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja mitte liialt silmatorkava lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.

Verev kurereha (Geranium sanguineum)

4,43 35,17 

Verev kurereha on üks meie paljudest kodumaistest kurereha liikidest. Enamus kurerehasid on punaste õitega ja seetõttu võiks liigi nime pidada pigem eksitavaks. Kui aga juhtute nägema vereva kurereha verevpunaseks värvunud lehtedega puhmaid sügisesel niidul, saate liiginime sügavusest tõeliselt aru. Verev kurereha on peaasjalikult kuivade lubjarikaste niitude taim ja lõunapoolsem osa Eestist seda taime ei tunne.

Vereval kurerehal on suured punased õied, mis avanevad järgemööda ja enamasti õitseb üks puhmas pikalt, kuid õisi selles ei ole korraga siiski kuigi palju. Seetõttu on ka tema seemnete valmimine väga ebaühtlane. Kurerehade seemned kinnituvad taimele väikeste vedrudega ja valminud seemnetega taim ei oota seemnekorjajaid, vaid viskab seemned valju praksatusega neljakaupa nelja tuule poole. Seetõttu jääme ka meie ilmselt küllat suurest osast kurereha seemnetest oma seemnekasvatuses ilma.

Verev kurereha on tuntud taim ka püsilillekasvatajatele, sest temast on aretatud palju kauneid kultuursorte. Õnneks ei jää looduslik vorm neile ilu poolest kuidagi alla.

Voolme-ristirohi (Senecio jacobaea)

3,33 24,19 

Voolme-ristirohi on silmapaistev taim. Seda peamiselt oma kõrge kasvu aga ka kuldkollase lopsaka õisiku tõttu. Ristirohtusid on Eestis mitut liiki, kuid voolme-ristirohi on neist levinuim. Taim on üldiselt vägagi iseloomuliku välimusega, kuid eemalt vaadates sarnaneb veidi soolikarohuga. Viimase õisikutel (korvõieliste “õied” on tegelikult õisikud) puuduvad aga keelõied (kroonlehtedega õied).

Voolme-ristirohi on kummalise levikuga taim. Hästi teavad teda lääne-, põhja- ja kagueestlased. Eesti keskosas on taim aga tõeline haruldus.

Võsa-raudrohi (Achillea ptarmica)

2,23 13,21 

Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel, olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.