Seemnepood

Harilik nõiahammas kasvab väga erinevates kasvukohtades. Teda võib leida nii kuivadelt kui ka üsna niisketelt niitudelt. Erinevates tingimustes on tema kasvukuju väga erinev. Kuivadel loopealsetel on tegemist madala ja maadmööda roomava lillega. Viljakamatel aladel moodustab ta aga kõrgeid ja kergesti lamanduvaid puhmaid. Tema kollased õied ja sõrmedena laialihoidvad peenikesed kaunad on aga alati äratuntavad.

Nõiahammas on visa taim ja kannatab erakordselt hästi põuaseid, väheviljakaid ja muus mõttes karme kasvukohti. Kesksuviti võid teda näha ka näiteks suurte kenade kollaste mätastena muidu korralikult pügatud maanteede äärtes.

Sigur on kena lill ja paiguti meile looduses tavaline. Eriti tihti rõõmustab ta igapäevase teelise silma just väiksemate maanteede äärtes, kuid kasvab ka niitudel ja prahipaikades. Peab tõele aru andma, sigur ei ole meil päris põline taim. Esimene kirjapandud märge tema esinemisest Eestis on pärit aastast 1777. Seega kasutatakse tema kohta võõrliigi termini asemel märksa leebemat tulnuktaime või naturaliseerunud liigi määratlust. Sigur on selle paari sajandiga kenasti leidnud oma koha meie looduses kedagi väga ahistamata ning tema juurtest tehtud kohviasendaja on ajaloo jooksul korduvalt aidanud kohvisõpru raskeid aegu üle elada. Ehk oleks aeg ta täieõigusliku loodusliku taimena meie loodusesse vastu võtta ka kõike liialt liigitama kippuvatel naturalistidel.

Hobumadarat on teistest madaratest eristada suhteliselt lihtne. Nimelt on ta ainus madaraliik, millel on kollased õied. Kõigilt teistel on need valged. Madarad perekonnana on aga lihtsalt äratuntavad männasjalt paigutatud lehekodarike järgi. Sellega võiks jutu hobumadarast ka lõpetada aga nagu see sageli on, on olukord tegelikult keerulisem kui esialgu tundub. Nimelt on looduses piirkonniti levinud ka hobu- ja valge madara hübriid, millel eraldi ka eestikeelne nimi – kollakas madar (Galium ×pomeranicum). Ka tema õied on varieeruva kollasusega ning taim levib oma vanemliikidest sõltumatult. Seemnesegudes on meil mõlemat, nii hobu- kui kollakat madarat. Liigikaupa müüme aga puhast hobumadarat.

Kassisaba on eksitava nimega taim. Kõik teised mailase perekonna liigid Eestis sisaldavad nimes sõna mailane, mitte aga kassisaba. Ehk, tegemist on tegelikult mailasega, mis on tema välimust vaadates ka üsna ilmne. Sarnasus kassi sabaga ei ole siiski väga vale.

Kassisaba on peamiselt kuivade niitude taim. Vahel kasvab ta üsna kenasti ka hõredamates metsades. Taime kõrgus sõltub kasvukoha viljakusest. Vahel kasvab kassisaba pea olematu mullakihiga paepealsetel koos kukeharjade ja liivateedega ja võib olla ka alla 10 cm kõrgune. Viljakama mulla puhul ulatub taime kõrgus aga kuni 40 cm. Kassisaba on sedavõrd kaunis lill, et temast ona aretatud mitmeid erivärvilisi kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt lilla.

Keskmine teeleht on teelehtedest kahtlemata kõige kaunim ja teda võib vabalt ka lilleks nimetada. Võrreldes teise meie seemnevalikus oleva teelehe, süstlehise teelehega, on keskmise teelehe õisik pikem, saledam ja tema tolmukaniidid on imekaunilt õrnroosad. Keskmise teelehe eestikeelne nimi on ilmselt tõlge tema ladinakeelsest nimest (media – keskmine), Eestis on olemas veel ka suur teeleht, väikest teelehte aga ei ole. Keskmine teeleht on levinud niidutaim ja kasvab väga mitmesugustel niitudel. Teelehele kohaselt on taime lehestik on vaid maapinnalähedase rosetina ja seetõttu kannatab ta suurepäraselt ka regulaarsemat niitmist. Ta võib kasvada ka sinu õuemurus. Otsi teelehe lehti, mis on tavapärasest karvasemad. Jäta need kohad niitmata ja saad peagi veenduda, et kõik teelehed ei olegi ilmetud.

Kollase karikakaraga on kaks veidi segast lugu. Esiteks ei olegi ta enam karikakar, vaid süstemaatikud on ta hiljuti liigutanud kollakakarde perekonda.  Nii on tema korrektne ladinakeelne nimi Cota tinctoria ning eestikeelne nimi nüüd hoopis kollane kollakakar. Teine lugu on tema rolli ja päritoluga Eesti looduses. Kollane karikakar ei ole päris niidutaim, vaid kasvab eelkõige teeäärtes, põlluservades ja söötidel, kus avaneb tihti võimalusi seemnete idanemiseks. Taim ise on lühiealine, enamasti kaheaastane. Kollane karikakar ei ole meil päris põlistaimeliik, kuid olles pärit Euroopast ja saabunud meile juba väga ammu, on ta leidnud turvalise koha meie tihemini häiritud taimekooslustes.

Vaata kirjeldust ja pilte.