loader image
My Cart
0,00 

Seemnepood

Näitan tulemusi 73–76 76-st

Värv-varjulill (Asperula tinctoria)

3,16 109,00 

Värv-varjulill on õrn lill, mille peenikesed varred ja sama peenikesed lehed ei paista taimestikust pea üldse silma. Seetõttu tunduvad pisikestest valgetest õitest koosnevad õisikud lausa õhus hõljuvat. Sarnaselt mitmetele teistelegi madaralistele ei ole varjulill päris iseseisev taim, vaid toetub taimestikus endast suurematele. Ehkki nimi viitab varjulembusele, kasvab enamik värv-varjulilli täispäikeses kuivadel lubjarikastel niitudel. Eriti sage on ta just õhukesemullalistel loopealsetel, kus ilmselt tänu pea olematule aurumispinnale suudab õitseda ka siis, kui teised taimeliigid kesksuvises põuas kuivavad. Sageli näeb varjulille kasvamas koos nõmm-liivatee, kukeharjade jt kuivalembeste taimedega. Värv-varjulill on madaraline, kuid erineb pärismadaratest kolmetiste õite poolest. Varjulill on erakordselt kaunis lill kimbus teiste kodumaitse niidutaimedega ja eriti õrn täiendus jaanikuisesse lillepärga. Rahvariidehuvilised kasutavad värv-varjulille juuri nii nagu sugulase värvmadara juurigi, punase värvaine saamiseks.

Värvmadar (Galium boreale)

1,84 43,00 

Värmadar on madaratest üks tavalisemaid, vahel raskesti märgatav, aga samal ajal ka suurel osal niitudest pea kohustuslik liik. Madaraliike on palju ja kõigil neil on lehed männastena ümber varre. Värvmadara tunned eksimatult ära kui ühes männases olevate lehekeste arv ei ole rohkem ega vähem kui neli. Tagasihoidlikuvõitu ja silmatorkamatu värviga lille eestikeelne nimi on seotud tema juurestikuga. Lihula rahvariide seelikuid teate? Sellist leekivat punast värvi saadi vanasti just värvmadara juurtest. See tegi värvmadara tõeliselt väärtuslikuks taimeks. Kaasajal rõõmustavad värvmadarad niidul nii tolmeldajaid putukaid kui uudishimulikke niiduvaatlejaid. Salajane värvaine pole aga samuti kuhugi kadunud.

Voolme-ristirohi (Senecio jacobaea)

3,16 109,00 

Voolme-ristirohi on silmapaistev taim. Seda peamiselt oma kõrge kasvu, aga ka kuldkollase lopsaka õisiku tõttu. Ristirohtusid on Eestis mitut liiki, kuid voolme-ristirohi on neist levinuim. Taim on üldiselt vägagi iseloomuliku välimusega, kuid eemalt vaadates sarnaneb veidi soolikarohuga. Viimase õisikutel (korvõieliste “õied” on tegelikult õisikud) puuduvad aga keelõied (kroonlehtedega õied).

Voolme-ristirohi on kummalise levikuga taim. Hästi teavad teda lääne-, põhja- ja kagueestlased. Eesti keskosas on taim aga tõeline haruldus.

Võsa-raudrohi (Achillea ptarmica)

2,08 55,00 

Võsa-raudrohtu paljud inimesed ei tea ja ei tunne. Kui aga juhtuvad kuskil nägema, saavad kohe aru, et tegemist on mingit sorti raudrohuga. Sort ei ole aga õige väljend, sest tegemist on sama perekonna teise liigiga. Võsa-raudrohi on harilikust raudrohust oluliselt suuremate õitega (korvõielisena on tema “õied” tegelikult õisikud) ja tema lehed on terved, mitte niitjalt lõhestunud nagu harilikul raudrohul. Looduses kasvab võsa-raudrohi niiskematel ja sageli ka küllalt varjukatel aladel olles tavalisem Lääne-Eestis ja saartel. Muide, Ida-Eestis levib veekogude kallastel veel ida-raudrohi. Ravimtaimena ei ole võsa-raudrohi nii tuntud kui harilik. Ilutaimena on ta aga suuremate õite tõttu harilikust raudrohust oluliselt atraktiivsem.