loader image
My Cart
0,00 

Seemnepood

Näitan tulemusi 73–90 (kokku 100 tulemust)

Nõmmnelk (Dianthus arenarius)

4,06 31,51 

Nõmmnelk on üks meie looduslikest nelkidest ja nelgina aiandushuvilisele lihtsasti äratuntav. Narmastunud õielehed on enamasti valged ja taim kasvab murujate puhmastena. Loodusest leiab nõmmnelki harva ja seetõttu on ta arvatud ka kaitsealuste taimede nimestikku. Seemnetest paljundatud taimed aga ei ole seaduse järgi kaitsealused ja suuresti inimtegevuse tõttu ohustatud liikide hulka sattunud taim väärib kodus kasvatamist ka liigi alalhoidmiseks. Nõmmnelgi taimi ja seemneid on võimalik osta ka aianduspoodidest, kuid nende taimede algne päritolu ei pruugi olla teada. Meie nõmmnelkide paljunduse algmaterjal on aga, nagu ka kõigi teiste meie taimeliikide puhul, pärit Eesti loodusest.

Ojamõõl (Geum rivale)

2,84 19,31 

Ojamõõla tunnevad paljud inimesed, sageli aga hoopis karukella nime all. Ka karukella nimel pole miskit viga, paraku on see aga täiesti ühemõtteliselt antud hoopis ühele teisele taimeperekonnale. Seega, räägime ojamõõlast. Ojamõõl on niiskemate niitude taimeliik, mille kellukjalt rippuvate õitega punased varred paistavad eriliselt silma maikuisel niidul. Taim õitseb tegelikult pikemalt, kuid hiljem kipub ta jääma rohkem teiste taimede varju. Ojamõõla seemneid on loodusest kogunud ilmselt igaüks. Ka siis kui see sugugi kavas pole olnud. Nimelt levivad ojamõõla haakekarvadega seemned looduses takja kombel loomade karvkattes. Loodusesse pääsenud inimloom oma pükstega teeb aga töö ära sama hästi. Tõsi, mõned seemned jõuavad lõpuks ka prügikasti, aga parema puudumisel on seegi levikuviis. Vahel hübridiseerub ojamõõl meie teise loodusliku mõõla maamõõlaga. Maamõõl on ka meie seemnevalikus olemas.

Pääsusilm (Primula farinosa)

6,50 55,91 

Pääsusilm on imekaunis madalakasvuline lill, mille peamisteks kasvukohtadeks on mitmesugused niiskemad, ent väheviljakad niidud. Eriti arvukas võib ta olla rannaniitudel, kus värvib õitsemise ajal roosaks suuri maaalasid. Pääsusilm on nurmenuku sugulane ja lähemal vaatlusel on sarnasus üsna veenev.

Pääsusilm ei ole kaitsealune liik, kuid tema käsi ei ole viimastel aastakümnetel käinud hästi. Ta on terves Eestis muutunud märksa haruldasemaks. Seda peamiselt kasvukohtade hävimise tagajärjel. Kui oled üle 40 aasta vana, küsi endalt, kas su lapsepõlve pääsusilmad on veel alles? Vastus on liialt sageli ehmatusega saabuv “ei”.

Paljalehine liivatee (Thymus pulegioides)

4,43 35,17 

Paljalehine liivatee on üks meie kahest looduslikust liivateest. Mitte isegi üliharuldane, kuid meie kogemused näitavad, et inimeste seas peaaegu tundmatu. Siit ka ülestunnistus, miks me paljalehist liivateed üldse kasvatame. Nimelt ei tundnud ka meie teda piisavalt ja kogusime teda loodusest, arvates, et tegemist on veidi jõulisema kasvuga nõmm-liivateega. Tegelikult ei ole liivateeliikide eristamine isegi väga raske. Jah, nad on sarnased, kuid paljalehine liivatee on nõmm-liivateest enamasti kõrgekasvulisem ja mis kõige kindlam, paljalehise liivatee varred on neljakandilised, nõmmliivateel ruljad. Muus osas on taimed aga väga sarnased, sarnane on ka kasvukoht, lõhn ning maitse. Sarnaselt loodusliku nõmm-liivateega ja kultuurtaimena kasvatatava aedliivateega on ka paljalehine liivatee hea ravim- ja maitsetaim. Ilmselt on kõik liivateed maitsetaimena tüümianid.

Peetrileht (Succisa pratensis)

3,94 15,65 

Peetrileht on niiskete niitude taim ja üks meie looduse hilisemaid õitsejaid. Põhiline õitseaeg jääb nimelt septembri algusesse, mil heades kasvukohtades võivad õitsvad peerilehed värvida terve niidu mõneks ajaks kaunilt lillaks.

Peetrileht on meie taimevalikus suguluses hariliku äiatariga ja seda on nende liikide välimusest ka näha. Sarnane on ka kuivadel aladel kasvav sininukk, kuid tema sugulus peetrilehega on siiski juhuslik. Sininukk on kellukaline, peetrileht ja äiatar aga uniohakalised.

Peetrileht on oluline meetaim. Seda vaatamata asjaolule, et tema nektarisaak on tagasihoidlik. Samas on ta hilise ja kohati väga arvuka õitsejana oluline paljudele putukatele, kes saavad veel enne külmade tulekut oma kõhud täis süüa ja talviseid varusid täiendada. Äiatar on väga hea lill vaasi panna ja hilise õitsejana sobib kenasti ka püsilillepeenrasse. Nagu ikka on temaga ajalooliselt püütud erinevaid haigusi ravida. Kaasajal teda oluliseks ravimtaimeks siiski ei peeta. Taime nimi on seotud kristliku sisuga rahvajuttudega, milles apostel Peetrus olla taime kasutanud kõhuvalu raviks.

Pikalehine mailane (Veronica longifolia)

2,11 55,91 

Pikalehine mailane on üks paljudest siniseõielistest mailastest. Teistest mailastest on teda lihtne eristada, nagu liigi nimigi viitab, pikkade lehtede järgi. Looduses on ka kasvukoht heaks vihjeks. Nimelt on pikalehine mailane niiskemate kasvukohtade taim. Teda võib kohati üsna arvukalt leida veekogude kaldaaladel ja niisketel niitudel, näiteks lamminiitudel. Tegelikult kasvab taim küllalt hästi ka kuivemal pinnasel, näiteks lillepeenras. Pikalehine mailane on sedavõrd kaunis lill, et sellest on aretatud palju erivärviliste õitega kultuursorte. Looduslik vorm on aga kaunilt helesinine.

Põld-varesjalg (Consolida regalis)

2,35 68,11 

Põld-varesjalg on ehtne põllulill. Niitudelt teda ei leia ning tema levik, nagu paljude teistegi põliste põllulillede oma, on viimastel aastakümnetel intensiivse põllumajanduse ja herbitsiidide massilise kasutamise tõttu oluliselt vähenenud. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides loetakse teda juba ohutatud liigiks. Eesti põldudel ja söötidel teda veel leidub, kuid põllumajanduse intensiivistumise jätkumisel ei ole see tulevikus enam kuigi kindel. Varesjalg on imekaunis lill ja rikastab muidu elustikuvaest viljapõldu olulisel määral. Taime õied meelitavad ligi nii tolmeldajaid kui lillenoppijaid. Kogu taim on aga mürgine ja suhu pista teda ei tasu.

Põldjumikas (Centaurea scabiosa)

2,11 55,91 

Põldjumikas on lähisuguluses nii arujumika kui rukkilillega. Enamasti on põldjumikas aga oma sugulastest oluliselt pikem ning alati sügavalt lõhestunud lehtedega. Lehti on tal aga korraga väga erinevaid, ning ei maksa imestada kui mõned neist on siiski päris tervete servadega. Põldjumika õite värvus on sarnane arujumika õitega, kuid õied ja pungad on oluliselt suuremad. Ehkki nimi viitab põldudele, ei kasva põldjumikas kõrvuti oma sugulase rukkilillega, vaid pigem oma teise sugulase arujumikaga. Põldjumikas on pesueht niidutaim, eelistades pigem kuivemaid niite. Kui näed oma niidul kasvamas põldjumikat, kuid kibeled juba juuni lõpus heina tegema, jäta mõned taimed kasvama. Põldjumikas ei kipu arujumika kombel ädalas enam väga õitsema. Niitmist talub ta aga sellegipoolest hästi.

Põldmagun (Papaver dubium)

1,74 37,61 

Põldmagun on üks paljudest mooniliikidest, kuid üks mitte nii paljudest, mis meie kliimatingimustes ilma inimese tahtliku abita hakkama saab. Inimese tahtmatut abi põldmagun siiski vajab. Nimelt on tegemist ühe kauni põlise põlluumbrohuga, mis kõrvuti mitme teise kauni põllulillega on ajalooliselt rikastanud meie haritavate põldude elustikku. Põldmagunat võib rõõmustavalt tihti veel näha ka Eesti mahedamalt majandatavatel põldudel. Palju on aga ka põlde, kus magunat võiks kasvatada, kuid intensiivsed põllumajandusvõtted ja keemilised herbitsiidid on selle kauni ja võrdlemisi süütu umbrohu koos mitmete teiste sarnastega hävitanud.

Punane pusurohi (Silene dioica)

1,87 43,71 

Punane pusurohi eristub teistest pusurohtudest oma punaste õite poolest. Et aga pusurohud, põisrohud, tõrvalilled ja käokannid on üsna lähedalt suguluses, et ole iga sarnase välimusega punaste õitega lill siiski kindla peale veel punane pusurohi. Muidugi annavad vähest kindlust pusurohu puhetunud õietuped, kuid nagu taime ladinakeelne nimi dioica viitab, on taim kahekojaline. See tähendab, et on olemas nii emased kui isased taimed ja isastel on küll punased õied, kuid mitte puhetunud õietuppesid. Segadustele vaatamata on punane pusurohi kaunis lill. Ehkki ta kasvab edukalt ka lagedamatel aladel, on varjulisemad kasvukohad tema päriskoduks. Punase pusurohuga on veel üks klaarimist vajav segadus. Nimelt tõlgendatakse tema ladinakeelset nime sageli viitena mitte kahekojalisusele, vaid kaheaastasele elueale. Meie seemnekasvatuse punased pusurohud on aga kindlasti püsikud.

Randristik (Trifolium fragiferum)

5,89 25,41 

Randristik on üks paljudest meie kodumaistest ristikutest. Tema levik piirdub tõepoolest vaid rannikualadega ja sealgi ei ole ta enamasti liialt tavaline. Õitseva taimena näeb ta välja pea äravahetamisena nagu valge ristik (T. repens) ja võib tekkida üldse küsimus, miks me randristikut oma seemnekasvatuses kasvatame. Randristikuga läheb huvitaval kombel põnevaks alles siis kui valmivad tema viljad. Nimelt puhub taim oma äraõitsenud õite tuped korralikult õhku täis ja valminud seemnetega õisikunutt näeb välja nagu miniatuurne kobar karvaseid õhupalle. See on lihtsalt nii lahe, et taime lausa peab kuskil kasvatama! Ilmselt soodustavad puhetunud õietuped seemnete levimist üleujutatavates kasvukohtades. Soovitame kindlasti randristikut kasvatada kiviktaimlas vm peenras. Taim moodustab ühtlase ja tiheda maadligi roomavate varte võrgustiku, kust väljuvad kaunid roosakad õied ja hiljem tekivad neist omapärased puhetunud viljad. Väike nõuanne siiski veel – väga sarnaste kasvuvormi, õite ja lehtedega on tavalistest taimedest valge ristik ja üsna sarnane on enne õitsemist ka humal-lutsern. Peenras kasvatades püüa neil ja randristikul vahet teha enne kui hilja.

Roosa merikann (Armeria maritima)

5,28 22,36 

Roosa merikann on, nagu nimigi viitab, roosade õitega ja sageli leitav rannikualadelt. Päris reegel see siiski ei ole ja taime võib leida ka rannikust kaugemal. Mitte siiski väga kaugelt, sest liigi levik Eestis piirdub peaasjalikult vaid Harjumaaga. Mujalt on taim teada vaid üksikutest kohtadest. Väga tavaline ei ole ta siiski ka Harjumaal ja on seetõttu Eestis kaitstud III kaitsekategooriaga. Sobilikes kasvukohtades, milleks on enamasti liivased toitainetevaesed niidualad, võib merikann olla siiski väga arvukas.

Merikannide põhiline õitseaeg on juulis, kuid vähemalt meie seemnekasvatuses on tegemist ilmselt kõige pikema õitseajaga taimeliigiga, mille õisi võib üsna stabiilselt leida mai lõpust kuni külmadeni oktoobri lõpus. Väljaspool õitseaega merikann eriti silma ei torka. Kõik tema lehed on juurmised ja omapäraselt lihakad. Õitseajal ei saa merikanni aga kuidagi ignoreerida. Tegemist on väga kauni taimega ja ilmselt ka seetõttu võib teda leida nii looduslikus vormis kui erinevate aretatud sortidena ka aianduspoodide püsilillevalikust.

Rukkilill (Centaurea cyanus)

2,23 13,21 

Rukkilill ei ole niidutaim, vaid põlluumbrohi. Sellegipoolest valiti ta omal ajal meie rahvuse esindajaks taimeriigis ja selleks on põhjust. Esiteks on tegemist väga kauni lillega, mis kasvanud meie põldudel ilmselt põllupidamise algusaegadest saadik. Kasvades võidu põlluviljadega, ta tõenäoliselt vähendab vilja saagikust nagu umbrohule kohane. Samal ajal on rukkilill aga oluline taim muidu üksluise ja elustikuvaese põllu rikastamisel nii silmailu kui putukasuminaga. Rukkilill on küll visa taim, nagu Eesti rahvaski, kuid moodsate meetoditega majandataval põllul ei pea temagi vastu. Kui aga rukkilill peaks Eesti põldudelt lõplikult hävima (nagu äiaka e nisulillega on juhtunud) tuleb küsida, kes me rahvusena ikkagi oleme?

Sarik-hunditubakas (Hieracium umbellatum)

2,60 16,87 

Sarik-hunditubakas on kõigepealt üks väga paljudest kollase õiega korvõielistest. Eristub ta teistest aga oma tiheda liitõisikuga, tugeva jäiga varrega ja sageli teistest sama kasvukoha taimedest kõrgema kasvuga. Sarik-hunditubakas on sageli väga kuivade alade taim aga ei pelga ka varjulisemaid alasid ning häiritud kooslusi nagu teede ääred, söödid jms. Mõnevõrra sarnaneb sarik-hunditubakas ka meie seemnevalikus oleva voolme-ristirohuga, kuid erineb sellest tervete lehtede poolest. Kasvukohad on neil aga sarnased ja nad kasvavad sageli koos.

Sile tondipea (Dracocephalum ruyschiana)

4,06 31,51 

Siledat tondipead on meie looduses näinud vähesed. Seda seetõttu, et tegemist on küllalt haruldase taimeliigiga, mis arvatud ka II kaitsekategooriaga kaitstud liikide hulka. Kes tondipead aga looduses näinud on, ei unusta seda ilmselt kunagi. Midagi natuke ebaloogilist on selles taimes. Teda leides tekib tahtmatult kahtlus, kas tegemist on äkki mõnest lillepeenrast plehku pannud tulnuktaimega. Tõsi, erinevaid tondipealiike kasvatatakse tõepoolest ka lillepeenras, muuhulgas ka siledat tondipead. Meie looduses on ta aga kenasti omal kohal kasvades kuivadel niitudel ja kohati ka hõredates metsades. Levinum on ta Loode-Eestis, aga üksikuid kasvukohti leidub ka mujal.

Suvine õiteilu on tavapärane aeg taimede iludusvõistluste korraldamiseks. Erakordselt värvikirevad on aga sileda tondipea lehed sügisel. Väiksusele vaatamata võivad vabalt mõõtu võtta haabade ja vahtratega.

Süstlehine teeleht (Plantago lanceolata)

1,62 31,51 

Süstlehine teeleht on üks meie niiduteelehtedest. See üsna ilmetu teeleht, mis õuemurus kasvab, on suur teeleht. Öelda süstlehise kohta, et ta on imekaunis lill, oleks mõningane liialdus, aga oma õrnade õiskutega moodustab ta koos teiste niidutaimedega ometi imekauneid kombinatsioone. Süstlehine teeleht on väga vähenõudlik ja visa taim. Kehvemates kasvutingimustes on ta pisike, tema varred vaevu 10 cm pikkused, õisikud hernesuurused ja ümarad. Paremates kasvutingimustes on taim kordi suurem ja õisik pikergune. Süstlehise teelehe tagasihoidlik õiteilu ei ole niivõrd seotud õite kroonlehtedega, vaid pikalt õitest väljaulatuvate valgete tolmukaniitide ja kollakate tolmukatega.

Suureõiene kellukas (Campanula persicifolia)

4,43 18,09 

Suureõiene kellukas on suursugune lill. Tema õied on erakordselt suured ja rahva seas on lill tuntud seetõttu ka kurekatla nime all. Suureõiene kellukas kasvab mitmesugustel niitudel, kuid teda võib leida ka hõredamates metsades. Vaatamata oma näilisele õrnusele on tegemist visa taimega, kes suudab aastaid edukalt hakkama saada ka hüljatud ja võsastuvatel niitudel. Niitmist ta ei pelga ning muutub taastataval niidul kiiresti arvukaks. Suureõiene kellukas idaneb seemnetest hästi, kuid kuna seemned on väga pisikesed (0,3 – 0,5 mm) võtab kasv esialgu aega ning taimed võivad õitsema hakata alles paari aasta möödudes. See aeg aga tasub ootamist!

Tõrvalill (Lychnis viscaria)

2,23 62,01 

Tõrvalill on oma nime saanud tänu tõrvalaadsele mustale kleepuvale ollusele tema õisikuvartel. See aitab taimel vabaneda vart mööda ülesronivatest kahjuritest. Seemnekasvatajatena aga teame, et vähemalt seemnetest toituvate liblikaröövikute vastu ei ole tõrvast kasu. See selleks. Tõrvalille täpne süstemaatiline kuuluvus on ebakindel, aga laias laastus on ta väga lähedane põisrohtudega, kui mitte päris üks neist. Tõrvalill armastab kuivi liivaseid kasvukohti ja ehkki teda võib leida üle Eesti, on ta Lõuna-Eesti liivastel nõlvadel vast kõige tavalisem. Taim kasvab seemnetest väga kenasti ja moodustab ka looduslikult sageli tihedaid klumpe, mis õitseajal tunduvad Eestimaa kohta eksootiliselt silmatorkavad.