Seemnepood

Maamõõl erineb sugulasest ojamõõlast mitme tunnuse poolest. Tema õied on püstised, kenasti avatud ja säravkollased. Ka kasvukoht on oluliselt erinev. Maamõõl kasvab viljakamatel niitudel ja avaramates metsades. Levinud on ta aga ka inimtegevusest tugevamalt mõjutatud aladel nagu prahipaigad ja jäätmaad. Maamõõl on sugulasest ojamõõlast oluliselt hilisem õitseja, kuid mingis osas nende õitsemisaeg kattub ja vahel liigid ka hübridiseeruvad. Hübriidid on väljanägemiselt igas mõttes kahe vanemliigi segu. Ka maamõõla seemned on haakekarvadega ning levivad nii loomade kui püksisäärtega.

Metsporgandiga on lihtne – ta ongi lihtsalt metsik porgand! Mitte isegi aiaporgandi kaugelt sugulane, vaid päris sama liik. Aedporgand on lihtsalt veidi aretatud metsporgand. Seega ei ole sugugi kõik aiaviljad eksootilist päritolu. Sarnaselt peenraporgandiga, on metsporgand kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab palju lehti ja korraliku juure, õitseb aga teisel kasvuaastal. Aedporgand õitseks ka aga enamasti me sööme ta enne ära. Metsporgandi juur on valge ja väiksem kui aedporgandil, kuid maitse on täitsa porgandi oma. Söögiks on aedporgand siiski parem. Looduses aga on porgand kaunis niidutaim ja ilma mõne kauni putketa ei tohiks olla ükski niit.

Harilik keelikurohi on vastuoluline, kummaline, kuid samal ajal väga kaunis taim. Vastuoluliseks teeb ta asjaolu, et kogu taim on okkaline nagu ohakas. Olles korvõieline taim, on ohakad keelikurohule küll sugulased, kuid mitte päris samast perekonnast. Kui päris ohakad on enamasti punase või lilla õisikuga, siis keelikurohi on kaunilt õlgkollane.

Keelikurohi on kaheaastane taim ja peab saama seemneliselt levida. Niidetavatel aladel võimaldab seda hiline õitseaeg, karjatatavatel aladel aga okkaline olemus, mistõttu kariloomad teda ei puutu. Peamiselt leiabki keelikurohtu Lääne-Eesti ja saarte lubjarikastelt niitudelt. Ehkki ta eelistab lubjarikast pinnast, kasvab ta tegelikult ka mujal Eestis kohati üsna kenasti ja koduaias kasvatades ka lillepeenras pea mistahes aiamullal.

Keelikurohust saab teha kauneid õlelilli, sest taim näeb kuivanult välja üsna samasugune kui värskelt. Loomulikult on kuivanud taim habras ja võiks puudutamisel katki minna, kuid okkad hoiavad vaenulikud lapsed ja koduloomad temast eemale ka kuivanult. Aias kasvatades ära lõika taime sügisel maha, sest taim on tugeva varrega ja õisik püsib tervena ka peale õitsemist, mistõttu on keelikurohi kena vaadata ka talvel.

Varretu ohakas on üks neist taimedes, mille äratundmiseks piisab, kui tead vaid taime nime. Kõik olulised tunnused on nimes olemas – ohakas, mis ohakas aga ilma varreta! Enamasti koosneb taim tõepoolest vastu maad laialilaotunud nõelteravate okastega leherosetist ja otse keset leherosetti maapinnal avanevatest õisikutest. Õied on punakas-lillad nagu ohakatele kombeks ja küllalt suured. Taim näeb peale vaadates välja lausa võluv! Katsudes, peale istudes või palja jala alla sattunult on teda aga raske armastada. Ohakad on kõik mingil määral okkalised, kuid varretu ohakaga on okkalisuses raske konkureerida (kui, siis vaid tuliohakas pakub mingit konkurentsi).

Varretu ohakas kasvab enamasti kuivadel lubjarikastel niitudel ja on lagedatel aladel tõesti ilma varreta. Varrakasvatamise oskus on tal siiski olemas ja seda rakendab ta üsna veenvalt kui kasvukohaks juhtub olema hõredam mets.

Miks sa peaksid varretu ohaka seemneid ostma? Eks ikka selle pärast, et taim on väga kaunis ja oma varretuses sobib suurepäraselt kiviktaimlasse. Ja siis kui rajad niiduala lubjarikkale alale, ei ole see täiuslik enne kui seal kasvab ka varretu ohakas. Lihtsalt nõuanne – kui lähed niidule jalutama, pane midagi jalga…