Seemnepood

Harilik härjasilm on kõige tavalisem karikakraks nimetatav lill. Rahvasuus on ta olnud erinevate nimedega, kuid paljud neist on viidanud teatud kodulinnu tagumisele poolele ja seetõttu on taimele ametlik nimi pandud võrdlemisi mittemidagiütlev. Kaasajal nimetatakse teda rahva seas enamasti karikakraks ja ehkki see ei ole korrektne, ei ole see ka suur patt.

Härjasilm on väga tavaline niidulill ja eriti arvukas neil aladel, mis millalgi olnud ka põlluna kasutusel. Üldjuhul idaneb härjasilm hästi väga erinevatel muldadel ja õitseb rikkalikult juba teisel kasvuaastal.

Harilik käokannus on meie kodumaine lõvilõug. Sarnaselt oma aedades kasvatatavatele sugulastele, on käokannus imeilus taim. Tema looduslikeks kasvukohtadeks on kuivad niidud, teeservad, põlluääred ja sageli väga väheviljakad alad. Leidub klibuseid rannaalasid, kus käokannus on üks väheseid püsivalt kasvavaid taimeliike. Käokannuse konkurentsivõime teiste liikidega on kesine ja tema püsivaks kasvamiseks on vaja teistele liikidele sobimatuid tingimusi (nagu rannikuklibul) või sagedasi pinnasehäiringuid (põlluservadel). Taime liiginime kallal saab ka veidi norida. Kannus on taime õiel tõepoolest olemas. Käol kui linnul tegelikult kannuseid ei ole. Käo, tema kehaosade ja temale omistatavate esemete järgi nimetatud taimeliike on lihtsalt liiga palju. Meiegi seemnevalikus on lisaks käokannusele olemas ka käokann. Taimed on väga erinevad, nimed aga väga sarnased.

Harilik koldrohi ei ole päris harilik lill. Esiteks on selle nime alla koondatud vaieldav arv raskesti eristatavaid koldrohu liike. Selle tõttu ei saa olla kunagi päris kindel millist värvi näiteks on koldrohu õied. Kollased, punased, kahvaturoosad, valkjad? Looduses on koldrohud tavalised kuivematel niitudel Lääne- ja Põhja-Eestis. Ikka seal, kus mullas leidub lubjakivi. Märksa üllatavam on taime aga kohata mujal Eestis. Näiteks leidub teda kohati üsna arvukalt ka liivaste muldadega Lõuna-Eestist.

Aladel, kus koldrohud kasvavad, on nad sageli väga arvukad ja värvivad õitsemise ajal kogu niidu üsna ühtlaselt kollakas-oranžiks. Taim idaneb seemnetest väga hästi ja kasvab suurepäraselt väga erinevatel muldadel ning väikese hoolitsusega saad teda oma aias kasvatada ka siis, kui su mullas lubjakivi ei ole.

Kukesaba on looduses soiste alade, kraavikallaste, niiskete niitude ja rannikualade taim. Kes aga tahab seda imekaunist lille koduaias näha, ei pea tema looduslikest eelistustest end heidutada laskma. Kukesaba kasvab kenasti ka kuivemal mullal ja teda võib vabalt kasvatada näiteks lillepeenras. Kukesaba on suur tolmeldajate lemmik ja hea meetaim ning erakordse dekoratiivsuse tõttu tuleks aladele, kus ta kasvada põhimõtteliselt võiks, teda ka külvata. Ainult ärge selle saavutusega oma välismaalastest sõprade ees väga eputage. Nimelt on kukesaba meil küll looduslik, kuid paljudes teistes maailma piirkondades meie sosnowski karuputkega võrreldav invasiivne võõrliik.

Kullerkupp on tuntud lill ja kirjeldamist ei vaja. Tuntus ei tähenda aga tavalisust. Kullerkupp on tegelikult üks väga eriline lill. Ta kuulub tulikaliste sugukonda ja on välimuselt tõepoolest üsna tulikalaadne. Kuid esiteks, kus on kullerkupu õiel tupplehed? Vastus – need, mida me näeme kollaste kroonlehtedena, ongi tegelikult tupplehed. Kroonlehed on õiel küll olemas, aga õie sees, väikesed ja muutunud hoopis meenäärmeteks. Teiseks – miks kullerkupu õis kunagi ei avane, kas tal ei olegi siis tolmeldajaid vaja? Vastus – kullerkupul on tolmeldajaid vaja küll, nendeks on neli liiki spetsiifilisi kärbseid, nn kullerkupukärbsed, kes aga ei lenda õielt õiele nektarijahil, vaid munevad kullerkupu õitesse oma munad, möödaminnes tolmeldavad neid ja nende vastsed söövad kullerkupu valmivaid seemneid. Õnneks mitte kõiki ja enamasti on kullekupu seemnesaak vaatamata asjaolule, et teda tolmeldavad seemnekahjurid, enamasti piisav liigi säilimiseks.

Kullerkupp oleks suurepärane vaasilill ja tema korjamine ei ole sugugi keelatud. Siiski tuleks kullerkupu vaasi korjamisel hinnata, millises seisus on taime kasvukoht. Nimelt on kullerkupu kasvukohtadeks olevate niiskete niitude ja puisniitude pindala viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud ja paljud kunagi kullerkuppudest kollendavad niidud on nüüdseks võsastunud ja metsastunud. Inimesed, kel vanust üle 40 eluaasta – kas teie lapsepõlve kullerkupualad on veel alles? Liialt sageli on vastus sellele küsimusele eitav. Taastage palun kullerkupu kasvukohti ja kui taim täielikult kadunud, ostke seemned meilt, taastage nende abil vanad kasvukohad või rajage uued. Looduse kaitse keskendub vahel sedavõrd haruldaste liikide kaitsele, et tavalised liigid muutuvad märkamatult haruldasteks.

Mägimünt on kena tagasihoidlik lill. Münt on paljudele tuttav taimenimi ja seostub ilmselt esimesena piparmündiga. Mägimünt on teiste müntide kaugem sugulane ja kuulub eraldi mängimüntide perekonda. Münti meenutab nii tema välimus, kui mõningate mööndusega ka lõhn, mis on küll mündilik, kuid kuidagi metalne, tehniline. Väga head teed mängimündist keeta ei saa. Niidutaimena on ta aga igati tänuväärne, sest on valguse suhtes sedavõrd vähenõudlik, et kasvab ühtviisi kenasti nii kuivadel lagedatel niitudel kui ka hõredamates metsades. Ka mulla kehvem viljakus ei ole mägimündile probleemiks. Mitmetele huulõielistele taimedele omaselt on mägimündil korraga avatud võrdlemisi vähe õisi. See-eest õitseb taim pikalt ning pulmatordilaadsete korrustena paigutatud õisikutel on oma skulpturaalne võlu.